Tõnis Mägi, muutunud mees


Muusik TÕNIS MÄGI hakkas 17 aastat tagasi ennast otsima ja on nüüdseks läbi teinud tõelise ümbersünni. Sellesse aega on mahtunud kolm lõppenud abielu, pagulus Rootsis ja jumala leidmine.

Ei meenu, et mõni teine Eesti muusik oleks aastatega nii täielikult muutunud nagu Mäks. Mitut oma kunagist laulu keeldub ta praegu üldse esitamast, nii võõrad tunduvad need lood talle täna. Seljataga kolm luhtunud abielu, kasvatab Tõnis Mägi (55) nüüd koos neljanda abikaasa Kärt Johansoniga (32) nelja-aastast Liidiat ja kolmekuust Mirti. Nende juures elab ka Mägi 11aastane tütar Maarja eelmisest abielust. Vanim tütar Liis-Katrin (21) abielust näitleja Laine Mägiga elab Tallinnas ja Pärnus.

Mägi sündis ümber koos Eestiga. Kõlab banaalselt, aga ometi kuhjusid just 1988. aastasse kõik murrangulised sündmused laulja elus: lahkuminek teisest abikaasast Laine Mägist, muutused loomingus, kohtumine kolmanda abikaasa Piiaga, jumala leidmine ja lõpuks Rootsi emigreerumine.

Kui võrrelda teid paarikümne aasta taguse Tõnis Mäega...?

Paarkümmend aastat tagasi oli ikka väga oluline teha sellist muusikat, millest suurem osa kuulajatest aru saaks. Aga viimased 15 aastat on nii, nagu Juhan Viiding kunagi öelnud on: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab... Selleks on vaja maailma kärast eemal olla, et hakkaksid kuulama seda heli, mis su sees on. Igas inimeses on oma heli. Kui olla pikka aega vaikuses, siis ühel hetkel hakkabki seda kuulma.

Suur muutuseaasta minu loomingus on 1988, kui tulid sellised lood nagu «Liivakell», «Elutants», ka «Koit». Mul pole enam seda muret, et olla moodne, teha seda, mis parajasti moes. Oluline on enda sees oleva heli sõnumit edasi anda.Väga tähtsate asjade esiletoomine, nagu kodu ja armastus. Nendest ju väga palju ei laulda?

Miks need muutused just 1988. aastal toimuma hakkasid?

Keeruline aeg oli, nii minu kui kogu Eesti elus. Olin järjekordselt abikaasast lahku läinud, olin täiesti puntras ja üksi oma eluga. Küsisin endalt: quo vadis? Tuli arusaamine, et niimoodi, orav rattas, pole enam võimalik edasi elada. Sellest ringist oli vaja välja saada.

Kuidas jumal teie ellu tuli?

See oli otsingute tagajärg, tahtsin mõista, mis toimub. Inimesed, kes oma peas natukenegi arutlevad, aduvad äkitselt, et midagi on veel, et puslest jääb üks tükk puudu. Tihti antakse sellele nimeks jumal. Enam ma sellest väga palju rääkida ei taha, sest omal ajal võtsin liiga palju sõna ja tegin valesti. See teema on niivõrd hoomamatu, seda on võimatu lahti seletada.

Ütlesite, et tahate laulda tähtsatest asjadest nagu kodu ja perekond — kui tähtsad need teile 25aastaselt olid?

No ei olnud. 22aastaselt armusin oma esimesse abikaasasse Virvesse. Praegu elab ta Pariisis. Olime koos üliõpilasmalevas, seal hakkas asi arenema — kõik see tohutu armumine, plahvatav leek. Abiellusime kiiresti, kohe-kohe, mingit küsimust ei olnud. Oligi metsik armastus, kirg. Aga ühel hetkel see lahtus. Tegelikult on ju inimene selles vanuses rumal, et neid asju hoida, et inimesi üldse hoida. Vähemalt mina olin. Aga tollal huvitas hoopis rohkem, et ma tüdrukutele meeldiksin, et ma üldse kõigile hästi meeldiksin. Et oleksin suvel hästi pruun. Et jalas oleksid kõige vingemad originaalteksad. Et mu laulud läheksid hästi peale.

Minu kunagine ekstravertsus on pöördunud introvertsuseks. Ma ei viitsi tegelikult enam üldse palju suhelda, kellelegi midagi seletada. Vanasti oli see üks olulisemaid asju. Võisin päevade kaupa väljas ringi kolistada. Liitrite kaupa alkoholi juua. Päevade–nädalate kaupa magamata olla, aga kitarr või klaver pidid ilmtingimata olema. Elu oli pidev pidu.

Kui ma Lainega abielus olin, sõitsin Venemaal ringi, olin kuude viisi ära.

Lainega abielu läkski siis Venemaa nahka?

Kui oled kuude kaupa kodunt ära, tekivad muud suhted. Mina olen seda tüüpi, et kui on näha, et suhe ei toimi enam, raiun ühel hetkel lihtsalt sidemed läbi. Ma ei pea õigeks laste või ühise kodu nimel pingutamist. Probleemid tulevad ju ikka välja. See oli õige otsus, ja Laine arvab sama.

Kui ei oleks olnud seda pidevat kodunt äraolekut, kas siis oleks teie abielu püsima jäänud?

Võimalik küll. Sest klapp oli tegelikult väga hea.

Palju te oma vanema tütre Liis-Katriniga tegelesite?

Suhteliselt vähe. Tulin ära, kui Liisu oli väike. Tema on kõige vähem papa paid saanud. Hiljem käisime vähe läbi, mis ei olnud õige. Väiklased solvumised, mida poleks pidanud olema. Nüüd oleme Lainega ära klaarinud, oleme suured sõbrad. Sellest on hea meel.

Aga kolmas abielu?

Olime Piiaga varem tuttavad. Tema oli üksi jäänud ja mina olin üksi. Hakkasime vastastikku muresid rääkima. Ühel hetkel saime kokku, siis hoopiski otsustasime, et läheme ära Rootsi. Maarja sündiski seal.

Piial oli alkoholiprobleem, sellest ei tahaks pikemalt rääkida. Ta on nüüd surnud ja Maarja elab minu juures.

Millised naised teile meeldivad, kas teie naistel on mingi ühine joon?

Hea küsimus. Välimuselt ehk mitte. Mingi muu asi on. Kõigepealt peab naine olema sõber. Kõik muu kuulub iseenesest mõistetavalt sinna juurde. Aga kui sõprust pole, siis ühel hetkel pole enam millestki rääkida. Või hoopis pole vajagi millestki rääkida. Huumorimeel ja sarnane muusikamaitse on väga olulised. Loomulik olek, et ta ei mängiks kedagi teist. Oluline on niisama ringi jalutada, vestelda. Nagu peegeldad iseennast teises inimeses.

Kõigile oma neljale naisele ja lastele olen suure armastusega laule teinud. Neis on meloodiline-harmooniline koostis, rääkimata tekstist, mis kuulub just nimelt antud isiku juurde. Ainult Mirt pole veel laulu saanud. Nad on olnud kõik mu suured mõjutajad. Tugevad hingeseisundid — vähemalt minus — käivitavad küll looma. Mõnikord ka tohutu äng ja kurbus, lahkuminekud. Mu parimad laulud on seotud lähedastega.

Kuidas te Kärdiga kokku saite?

See oli midagi veidrat. Paar korda sõitsin Tallinnast Tartusse, ja Kärdil olid siin teatris proovid. Siis ta helistas: kas sa sõidad, äkki saaks kaasa. Sõidu ajal ikka ju vesteldakse — nii see peale hakkas. Olin siis veel abielus ega tulnud selle pealegi, vahva plika lihtsalt. Aga siis, ühel hetkel, ei saanud ma arugi, kui teineteise embuses olime.

Vanusevahe ei hirmutanud alguses?

Muidugi mõtlesin selle peale.

Kas praegune noore isa roll sobib teile?

Mul on nii tohutult mõnus kodus olla. Jaa, mulle meeldib nendega tegelda. Kui vaja, vahetan mähkmeidki. See on mõnus, kui nad hakkavad juba vaikselt lalisema, millise näoga nad otsa vaatavad... vapustav! Liidia magamaminekul on omad rituaalid, hõõrume ninasid vastamisi, siis loeme, siis ta paneb mul särginööbid kinni. Tema on selle välja mõelnud, mitte meie.

Kuidas Maarja teie peresse sobitus?

Eks Kärdil oli raske, kaks last. Kui Maarja meile tuli, oli Liidia ikka väga väike. Aga Maarjaga ei ole väga palju tegemist, ta on suhteliselt iseseisev.

Ma usun sellesse, et väga varakult tuleb hakata nendega kuulama õiget muusikat. Mina tunnen muusikat kõige paremini, sellepärast püüan aidata neil just selle abil oma maailma luua. 4–5aastaselt oli Maarja lemmikplaat «Peer Gynt». Kui ta oli kaheksa-aastane, olime koos mere ääres ja järsku ta ütleb: papa, ma olen vist ühe luuletuse kirjutanud. Siis ta tõusis püsti ja nagu esines mulle: «Kõik teavad, et kuu on juust. Kõik teavad, et inimene on luust. Kõik teavad, et lind on sulest, kõik teavad, et mõte on murest.» See oli nii vapustav! Ja ei läinudki palju aega, kui sellest sai laul. Viisi ja osa sõnu tegin mina. Seda osa, mis Maarja kirjutas, laulabki ta ise.

Kas kõik teie lapsed on musikaalsed?

On küll. Väike on ka, kohe on tunda. Kuigi ta on alles kolmekuune, saab aru, kuidas helid teda mõjutavad. Aga Liidia on väga musikaalne. Maarja õpib muusikakoolis klaverit.

Kas selline elupõletamise tung on teis täielikult kustunud, et kohe üldse enam ei tõmba sõpradega välja?

Ei tõmba jah. Sõbrad on minuvanused ja suurte peredega. Aeg-ajalt ikka istume ja räägime. Aga et lähed prügiämbrit välja viima ja tuled kolme päeva pärast, seda mitte.

Kärdil siis vedas, et teiega õigel hetkel kokku sai?

Olen mõelnud ka seda, et kui oleks varem kokku saanud, kui ei oleks vanusevahe nii suur, et kas oleks siis kokku jäänud? Ma olin siis ikka niivõrd teistsugune.

Praegune Tartu korter on teil vist elu kõige «kodum» kodu?

Absoluutselt! Ma olen elanud vist 30 kohas. Kõige drastilisem oli vana piletikassa Võidu väljaku ja Tatari nurgal, olin siis 4–5aastane. Mujal polnud meil elada, meie pere oli Saaremaalt sõja eest põgenenud. Seal polnud elektrit, WCd, mitte midagi. Neli paljast seina. Kõrval oli Jaani kiriku abikiriku välikemmerg, sinna viskasime solki ja tõime vett.

Kui kiiresti te Tartus kohanesite?

Kohe, mulle väga meeldib siin. Pärast Tartusse kolimist on kõik asjad läinud iseenesest nii, nagu vaja. Saime elamise, mingil päeval küsisin vastaskorteri elanike käest, ehk müüte oma korteri mulle maha. Ja nad müüsidki, eelmisest aastast on meil poole rohkem ruumi. Nüüd on siin elamine valmis, ei usu, et me enam pööningule laieneme.

Paar aastat tagasi ostsime Lõuna-Eestisse talukoha, suvel oleme seal. Päriselt ei plaani sinna kolida, lapsed ei saaks sealt koolis käia. Paljud minu sõbrad on suurest linnast, Tallinnast, jalga lasknud, kuhugi paarikümne kilomeetri raadiusse.

Kui teil loometuhin peale tuleb, kas ülejäänud pere peab kikivarvul käima?

Ei, mul on sees üks nupp, kust ma lülitan end muust maailmast välja. Seda olen aastaid harjutanud. Lihtsalt pole varem olnud muud võimalust, oma tuba polnud kunagi, alles teist aastat. Ma polegi veel katsetanud seda võimalust, et kui äkitselt öösel mingi mõte tuleb, võin nüüd minna oma tuppa klaveri taha. Kogu pere teisel pool, ma ei segaks kedagi, mitu ust on vahel.

Kas Kärdil ei ole loomingulisi ambitsioone, ehk läheb hoopis tema paariks päevaks klaveriga tuppa ja jätab teid teisele poole ust lapsi kantseldama?

Kõik on võimalik. Praegu on üks asi teoksil, aga sellest on vara rääkida. Koos me ei tee, temal on oma rida, mida ta hästi oskab. Nii et pole ime, kui olukord vastupidiseks muutub.

Ütlesite, et tegite varem seda muusikat, mida rahvas tahtis, see ei tulnud teie enda seest.

Ma ei kujuta praegu ennast ette laulmas mingeid tobedaid estraadilaule nagu kunagi. Näiteks «Anna mulle andeks», see oleks katastroof. Või «Solei» Ega hardrock polnud ka minu muusika, kuigi energeetiliselt andis see tollal palju, olin väge täis!

Kui mõni firma kutsuks raske raha eest oma peole ja tahaks kava just estraadilugudest?

Seda ei oskaks enam naljaks ka pöörata. Mind on kutsutud ja ma olen kogu aeg ära öelnud. Teen seda, mida mulle meeldib teha. Neid, kes minu muutustega kaasa on tulnud, leidub piisavalt. Tänapäeval on nii palju erinevat muusikat, igaühele on oma publik.

Eesti on teadupärast väike ja mulle tundub, et eestlastele meeldivad väikesed kohad. Väikesed saalid on alati puupüsti täis. Suuremad ei ole enam nii hubased. Mõisas või kirikus ei ole laulja püüne peal, kontakt on vahetu. Mäletan mõne aasta tagust esinemist ühes kultuurimajas, inimesed olid ise süüa teinud, istusid saalis laudade taga. Mind oli siis ühe suure häälest ära pianiinoga üles lava peale pandud. Ütlesin: mehed, tõmbame selle pilli nüüd alla! Õudselt tore, inimesed on ligidal, lugude vahel saab juttu ajada, kuulata, mis laule tahetakse.

Mida siis tahetakse?

Maakohas ikka «Moonikat» või «Leib jahtub». Alati tahetakse «Koitu», aga paraku ilma muude instrumentideta, löökriistadeta on see komplitseeritud. Olen teinud sellest ka uue versiooni, jätnud kõrvale rütmilise osa, ainult harmooniaga.

«Vanade ja kobedate» tuurile te ei läheks?

Ei, see on ikka teistmoodi. Ja neid on küll, kes sellega sobivat rahvalikku muusikat teevad. Tuleb oma renomeed kõrgel hoida, selle loomine on aastatepikkune töö. Arvan,et meie põlvkonna muusikud on õnnelikud, me saime omal ajal oma nimesse investeerida.

Tähtis on see, kui oma asja teha ausalt ja siiralt. Ühel hetkel hakkab see meie kasuks tööle. Tänapäeval elame me maakeral, mitte Eestis ega Euroopas. Näiteks iga aasta algul saan ma autorikaitsest tõendi, palju ma raha sain ja kust. Seal on sellised maad nagu Jaapan, Iisrael, Šveits.

Kuidas tulevik majanduslikus mõttes tundub? Lapsed on väikesed, mis kümne aasta pärast saab?

Ei tea, ei tea. Arvan, et kui oma asja teha, siis kõik toimib. Ja siiani on toiminud. Kui midagi väga tahta ja oma tahtmised ja soovid fokusseerida, siis need lähevad nii. Minul on läinud. Mul pole ju muusikalist haridust, võiks olla väga lootusetu seis. Aga hoopis pärast seda, kui sain viiekümneseks, on mul oluliselt rohkem tööd kui kunagi varem. Ma usun oma tähte. Ja midagi veel.