Lõuna- ja Kesk-Eesti edukamaim laulja Toomas Anni naudib menu laval ja harmooniat oma teises abielus. Uue abikaasa nõudlikkus on Toomasel vahel harja punaseks ajanud, kuid hiljem on mees mõistnud - naisel oli siiski õigus! Järjekordselt.

Tänavusel muusikaauhindade jagamisel pistis Toomas Anni (42) taskusse väärika auhinna, Kuldse plaadi! Anni, kelle alates aastast 2000 välja antud neljateistkümnest plaadist on tehtud isegi kordustiraaže, pälvis selle kategoorias «Aasta meesartist». Tõepoolest, Toomase esinemisgraafik on tihedalt täis aasta lõpuni, broneeringuid jagub aga ühtekokku järgmise aasta juulikuuni. Neil päevil aga, mil ei tule istuda maastur Honda CR-V rooli ja esinemispaika tüürida, naudib Anni oma teist abieluõnne riigiametnik Marje Anniga (40). 
 
Millega sa oma edu seletad? Oled ju Lõuna- ja Kesk-Eesti müüduim artist?
Ei oskagi seda edu seletada. Ma arvan, et inimestele meeldib selline lihtne ja siiras esitus ja muusika. Ise kuulad ka aeg-ajalt mingeid teisi asju, Metsatölli või mida iganes. Mina olen orienteerunud tantsumuusikale. Öeldakse, et see, mida mina teen, on tilu-lilu! Aga kust tõmmatakse see piir, kust algab kvaliteetmuusika? Hea küll, ma saan aru, et klassikaline muusika on kvaliteetmuusika, aga need, kes tantsumuusikat pakuvad? Et kus on siis see süldi ja kvaliteetse tantsumuusika piir? Mina ei ole suutnud seda välja mõelda! Mina olen sellega, mida teen, rahul. Pealegi suudan sellega oma pere toita.
 
Kas sind häirib, et sinu muusikat nimetatakse süldiks?
Hehh, minu pärast nimetagu, kuidas tahavad. Minul on sellest täiesti savi! Minule ei ole pidudel tulnud keegi seda ütlema - eks pigem teised muusikud väidavad seda. Kunagi lugesin netist mingisugust artiklit - oli intervjuu mingi bändi liikmega, kes ei saanud aru, miks inimesed kuulavad endiselt Meie Meest ja Toomas Annit? Kommentaarid olid aga seejuures sellised, et «miks sa teisi kirud, tee siis ise niimoodi, et rahvale meeldiks!». Paistab, et tahetakse kohe, et eesti rahvas oleks rokirahvas. Aga mulle tundub, et ei ole. Samas, rokkmuusikat tehakse hästi palju. Ei ole see eesti rahvas selline. Kui me võtame kas või šlaagrid  - Eesti on olnud Saksamaaga ju sajandeid seotud. Sajandeid! Šlaagrid on veres. Need, mis meil on vaata et juba rahvalauluks saanud, need on enamikus saksa lood. Omaloominguga, kas või «Õllepruulija» näol, ei ole siin mingit pistmist.
#end#
Tihemetsas õppisid sa ju sootuks mehhanisaator-mehhaanikuks ja töötasid hiljem traktoristina?
Ma olin, jah, aastast 1985 kuni 2002 põllumajandusega seotud. Aga selle kõrvalt sai ka kogu aeg muusikaga tegeldud, niinimetatud külabändides. Mul ei ole kunagi olnud sellist eesmärki, et ma peaksin seeläbi kuhugi jõudma. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik inimene. Ma ei ole ka selline, et trügin oma lugudega kuskile raadiojaama ja kui visatakse uksest välja, ronin uuesti aknast sisse.
 
Kuidas te abikaasa Marjega tutvusite?
See oli kuus aastat tagasi, hakkasime internetis suhtlema. Jah, see oli internetitutvus.
 
Tema sind kui esinejat juba teadis?
Kusjuures, ma olin tema sugulase sünnipäeval käinud mängimas. Alguses ta ei seostanud minu nime ja esinejat seal sugulase peol, aga hiljem tuli see välja, meenus. Siis algaski kõik. Ta küsis minu plaati. Saime kokku, andsin plaadi. Kõik algas täiesti tavalisel tasemel, aga arenes edasi. Ja siis ta ühel hetkel kirjutas, et tahaks mind kontserdil ka näha ja kuulda. Võtsin ta kaasa, ja sealt ta läks... Kuidagi hing tundis, et see on see inimene, tõmme oli kohe ka kuidagi vastastikune. Nelja aasta eest alustasime kooselu. Kui tutvusime, olime mõlemad veel abielus. Eks ta raske aeg oli, aga teisipidi jälle põnev. 2004 lõpetasime eelmiste abieludega ära, 2005 asusime kokku ja 2007 sündis väike poiss.
 
Mis teid seob, millised on teie ühised huvid?
Meil on üks ja suur ühine huvi - see on kodu. Renoveerisime koos vanavanemate maja, kujundasime aia. Mul oli tahtmine seda majapidamist arendada varem olemas, aga ei olnud inimest kõrval. Kui mu eksnaine abielludes ütles, et tema on pigem korteriinimene, siis... Mõtlesin, et inimene ikka muutub, muutub vanemaks, ja ehk siiski me asume sinna elama ja seda tegema, aga ei - inimene ei muutu! Minu jaoks jäi mingis mõttes elu ühel hetkel seisma. Tundsin, et magan elu lihtsalt maha. Kuskil üheksakümne esimesest aastast alates ma ikka üritasin naises huvi selle vastu äratada, aga ei tulnud midagi välja. Elasimegi koos 2004. aastani. Kui sul teist sellist jõudu kõrval ei ole, siis üksi sa midagi sellist naljalt ei tee. Isegi nägemist ei ole sellist! Kui sa ikka kahekesi mõtled ja näed, on hoopis midagi muud. Praegune abikaasa on selles mõttes väga eriline! Ta on mul nagu arhitekt - tema on see ideede väljamõtleja. Mina olen kaasajooksja. Mees ise ei tee midagi... See ei ole see. Praegu ma lausa näen, et mul on majas naine! Inimene, kes klapitab värve ja kõike - see on hoopis midagi muud! See oligi ka see põhjus tegelikult, miks me eksabikaasaga lahku läksime. Minu jaoks jäi elu seisma ja ma ei leppinud sellega. Muidugi said paljud haiget, lapsed ja ma isegi. (Toomase tütar eelmisest abielust on juba 20, poeg 18 - J.H.)
 
Suhtled lastega ikka ilusti edasi?
Jah, ikka. Võib-olla tüdrukuga on problemaatilisem suhe, aga poisiga normaalne. Ma olen tütrega rääkinud ka, aga ega see ei aita enam midagi. Inimesed teevad elus valikuid ja minu valik oli selline. Ma ei ole hüljanud oma lapsi, nagu seda paljud isad tegelikult teevad. Keeratakse selg ja - vaadake ise, kuidas hakkama saate! Mina ikka jõudumööda toetan. Poiss käib Turba gümnaasiumis ja teda on vaja veel koolitada. Tütar on juba rohkem iseseisev, õpib Tartu Ülikoolis. Suveks läks Hispaaniasse tööle.
 
Eksproua on oma eluga samuti reel?
Jah, tema on ka teist korda abielus ja elab Tallinnas. Ega ma suurt rohkem ei tea ka tegelikult.  Ja ausalt öeldes, ei tahagi teada. Ja mis seal ikka teada - nii palju, kui laste käest kuuled. Tema pidi ka oma eluga rahul olema. Kui temale see korterielu meeldis, siis... Mina olen samamoodi rahul, ma olen isegi ülimalt rahul praegu.
 
Kindlasti oli see elumuutuste periood raske. Kuidas sa üldse pingeid maandad? Teed sporti või võtad pigem peatäie?
Kunagi ma olin kõva spordimees, heitsin ketast nagu Kantergi. Aga stressimaandamisest - jõuangi tagasi jälle kodu juurde. See ongi kõige parem stressimaandaja. Viimased neli aastat olen ma hullupööra tööd teinud, et teha oma kodu selliseks, nagu ta meile mõlemale meeldib. Nüüd olen jõudnud nii palju ära rabeleda, et meil on ilus aed. Lähed pärast mõnd mängu, võtad kohvitassi, istud aeda ning naudid seda kätetööd. Kusjuures, kõige tähtsam ongi see, et sa oled selle kõik oma kätega teinud. On ju nii ka, et sulle on maja valmis ehitatud, saad võtmed kätte, kujundajad on sul ka aia ära kujundanud - aga mida sa sellest tunned? Meie abikaasaga tahame, et võimalikult palju oleks oma kätega tehtud. Võib-olla ei saa mõni asi nii professionaalselt tehtud, aga ta on oma kätega tehtud. Samas võib mõni niinimetatud ehitaja palju sitemini teha, kui ise teen. Ja muidugi on selles mõttes ka hea, et minu abikaasa on nõudlik, ta ei lase kuskil midagi pooleli jätta ega «üle nurga» teha. (Muigab.) Ma olen teinud kodus kaheksa tundi tööd, aga abikaasa tuleb, vaatab, ja ütleb, et see ei sobi. Ja vot siis ma viskasin küll kord akutrelli vastu seina...
 
Niimoodi vihastasid kohe?
Jah, ja tegin töö ümber ka. Pärast mõtlesin, et loomulikult oli see õige, sest tegingi ju «üle nurga» selle asja. Abikaasal oli õigus. See juhtus siis, kui renoveerisime kööki. Tõmbasin ruumi puhtaks, palkseinani välja. Paigutasin köögimööblit, kraanikauss pidi paigutuma üle kahe kapi nurka. Tuli kapid paika panna ja auk sisse lõigata. Lõikasin ja paigutasin, aga kraanikausi üks serv jäi seal ehk pool sentimeetrit ühest kohast üles. Mõtlesin, et panen sinna silikooni vahele, ja korras. Ja siis tuleb abikaasa koju, vaatab - ja ei sobi! Esimene asi, trell lendas, ma ei öelnud mitte midagi... Ja siis kohe tõmbasin kapid kaugemale ja sättisin uuesti paika - ja siis ma  k ü l l  sain! Aga alguses mõtlesin, et no ei saa paremini. Aga siis sain, kurat! Ja sai hea. Ja siiamaani on hea.
(Muigab.) Ja küll me oleme vaielnud, kas just tülitsenud, aga - vaidlused on olnud kõvad. Ja siis me kipume mõlemad mossitama, kumbki läheb oma nurka... Aga mina olen jälle selline, et ma niimoodi väga kaua ei saa, lähen jälle juttu tegema - et räägiks ja ajaks asju ikka edasi! Samas, ega inimesed ei saagi alati ühel arvamusel olla, sest siis on ka jama. Ja vaidlustes sünnib ikkagi see tõde tegelikult.
 
Millisena sa oma karjääri näed, palgatööle enam ei kipu?
Seda on raske öelda, kas ma veel mingit muud tööd hakkan tegema. Paljud ütlevad, et mis töö see sul praegu on, käid neli tundi ära, esined, saad raha kätte, ongi kõik. Aga ei ole nii. Ma sõidan näiteks Noarootsi neli tundi, neli tundi esinen ja neli sõidan tagasi - päeval kell neli hakkasin sõitma, varahommikul kell neli astun tagasi tuppa. See on kaksteist tundi. Keegi seda sõitmist ei arvesta.
Aga tööga on niimoodi, et eks ma paar-kolm kuud vaatan ette küll. Vaatan oma märkmikku ja see annab kindluse.
 
Kas muusikukarjäär ära ei tüüta?
Ma olen kaks korda mõelnud, et lõpetaks ära. Kui olen end jõulude ajal tööga sisuliselt ribadeks tõmmanud, siis olen mõelnud küll, et no ei taha enam! Siis on küllastus lauludest, inimestest, söökidest. Jõuad koju, ja ütled naisele, et ära tee mulle praadi, tee parem piimasuppi. Aga ilmselt ma ei saa lõpetada, sest see on nii veres. Kui ma ei ole kaks nädalat kuskil esinenud, tunnen, et millestki on puudu! Tahaks, tahaks jälle - halloo!
Tegelikult ei mõtle ma seda karjääri ka sellisena, et ma peaksin kuhugi tingimata välja murdma.
Pealekauba olen ma selline uje inimene. Iga lavaleminek on minu jaoks... Ma ei ütleks, et probleem, aga värin on ikkagi sees. Samas, kui seda värinat enam pole, ei ole enam üldse mõtet lavale minna. See oleks küll juba puhas haltuura.