Toomas Edur loobus NHList Jehoova kasuks


Toomas Edur loobus karjäärist maailma kuulsaimas jäähokiliigas NHL ja 700 000 dollari suurusest aastapalgast ning hakkas Jehoova tunnistajana tegema tööd, mille eest palka ei maksta.

Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal palju räägitud Eestist pärit balletitantsijaist Toomas Edurist ja Age Oksast, vähem teatakse aga seda, et Eestis elab veel vähemalt üks Toomas Edur, kelle järgi tulevane balletikuulsus ka ligi 30 aastat tagasi oma nime sai.

Toomas Edurid on sugulased

Vanem Toomas Edur on ainus eestlane, kes on mänginud maailma tugevaimas jäähokiliigas NHL. Balletitantsija Toomasele on ta poolonu, sest vanema Toomas Eduri Eestist sõja jalust ära läinud isa oli kaks korda abielus ja lapsed tema teisest abielust sündisid Kanadas.

#p2p#Toomas ja temast poolteist aastat noorem vend Andres kasvasid üles eestluse vaimus. Toomas meenutab, et inglise keelt õppis ta Torontos rääkima alles viieaastaselt, kui tuli kooliminekuks valmistuma hakata. Kodune keel oli ikka eesti keel. Viimased 12 aastat on Toomas Edur koos oma abikaasa Elisabethiga elanud Eestis ning Elisabethist on Toomase jaoks saanud ammugi lihtsalt Liisi.

Toomas Edurist temast ka Eesti spordiringkondades vähe, sest siinsed jäähoki edendajad pole olnud eriti agarad kontakti otsima ning NHLi kogemustega mees pole ka ise end abiks pakkumas käinud.

Tallinnas Eesti Jehoova tunnistajate koguduste liidu juhatuses töötav Toomas Edur ütleb, et treenerit temast ei saa, ent kui hokialast nõu küsitaks, oleks ta alati valmis seda andma: "Püüan ikka sõpradega paar korda kuus Tallinna jäähallis hokit mängimas käia. Muidugi ei sarnane see, mida me seal teeme, NHLi karmi mänguga, rohkem veeretame litrit ikka oma lõbuks," räägib hiljuti NHLi pensioni saama hakanud Edur ning meenutab, kuidas temast hokimängija sai.

"Teatavasti on Kanada jäähoki sünnimaa ja seal on vähe poisse, kes ei unistaks kuulsusesärast, mis ümbritseb NHLi mehi. Mina polnud erand. Isa viis meid venna Andresega varakult hokitreeningule. Mäletan, et olin vist seitsmene, kui koos isaga linnapargi uisuväljakule läksime. Uisutada mulle meeldis ning peatselt pääsesin ühte Toronto linnaosa poistemeeskonda. Nii see algas. Olin kasvult teistest pikem, mis mulle hokimängu suhteliselt lihtsaks tegi," meenutab Toomas. "Mängisin igal vabal hetkel, kuigi nemad minult ja vennalt alati nõudsid, et ka koolitükid oleks tehtud."

Peatselt viis andeka nooruki tee Toronto kuulsaimasse noortemeeskonda Toronto Marlboros, kelle koosseisus Toomas Edur tuli ka Kanada juunioride meistriks. Aasta oli siis 1973. Toomas hakkas keskkooli lõpetama ning seisis valiku ees, millisesse ülikooli astuda? Nii mõnedki ülikoolid olid paljulubavast kaitsemängijast huvitatud. NHLi pääsemisest ei julgenud noor eestlane unistadagi. Siis olid superliiga seadused sellised, et nooremate kui 20aastaste Kanada kodanikega ei tohtinud NHLi klubid lepinguid sõlmida.

Läbilöök suures mängus

Ootamatult avanes siiski shnss suures mängus läbi lüüa. Just neil aastatel hakkas tegutsema veel üks hokiliiga, WHA, kes mõnda aega püüdis konkureerida NHLiga. Üks selle liiga klubi, Cleveland Crusaders, tegi pakkumise Edurile. Noormees sõlmis kolmeaastase lepingu, mille kohaselt ta pidi saama veerand miljonit dollarit. Kiiresti tõusis Edur esiviisiku kaitsetalaks.

Kui oma karjääri alul lootis noor mängumees paralleelselt hokimängimisega veel ka ülikoolis õppida, siis profisportlase elu ei jätnud enam millekski muuks aega. Clevelandi klubis kulus kolm hooaega, siis tuli pakkumine NHLi klubilt Colorado Rockies, kuhu oli siirdunud Eduri treener Johnny Wilson. Taas kirjutas Toomas Edur alla kolmeaastasele lepingule, aastapalk oli 100 000 dollarit pluss mitmesugused lisatasud. Colorados sai Edur mängida ühe hooaja, siis vahetati ta Pittsburgh Penguinsi. "Mängijal pole klubivahetusel suurt sõnaõigust. Otsustavad omanikud ja mänedzherid," teab eksproff mängureegleid.

1977/1978. aasta hooaeg jäi 23aastasele Edurile suures hokis viimaseks. Miks loobus eestlane paljulubavast karjäärist?

Harva ilma alkoholita

Toomas Edur möönab, et tegelikult pole elukutseliste spordis kõik sugugi nii ilus, kui paistab: "Väline hiilgus, suured palgad, intervjuud, artiklid ajalehtedes on asja üks pool. Kuid on ka teine, millest räägitakse palju vähem. Pidev elu ratastel, päevast päeva ühed ja samad näod. Pingete maandamine alkoholi ja võõraste naistega. Õnnelikust perekonnaelust saavad rääkida vähesed profid. Minu hokimängijakarjääri jooksul oli vahel nädalaid, kus ükski päev ei möödunud ilma alkoholita. Mind oli kasvatatud teistmoodi, unistasin elukaaslase leidmisest ja õnneliku kodu rajamisest. Kord kohtasin oma kooliõde Elisabethi, kellest oli vahepealsetel aastatel saanud usklik, ning tema õhutusel hakkasin piiblit uurima, et leida vastuseid mind piinanud küsimustele. Usun siiani, et raamatute raamatust ma vastused ka leidsin," meenutab Edur, kes 1978. aastal ristiti Jehoova tunnistajaks.

Tema abikaasa Elisabeth, kellega nüüd on koos elatud 23 aastat, lisab naeratades: "Noh, vähemalt on Toomasel kõik hambad alles ning ta on ka muidu terve."

Mõnda aega mõtles Toomas ka sellele, et jumala teenimise kõrval suudab ta ka hokit mängida, kuid loobus sellest mõttest peagi: "See polnuks enam aus ei enese ega teiste vastu. Hokimängu võib ju võrrelda sõjaga, kus üks eesmärk on vastasmängijale haiget teha. Ühel päeval mänginuks ma toorest hokit, teisel läinuks jumalasõna kuulutajana inimeste ukse taha, et rääkida ligimesearmastusest."

Siiski kulus lõplikult hokist loobumiseks ligi aasta: "Mind ei suudetud mõista. Enamik inimesi uskus, et tahan lihtsalt rohkem palka saada. Algul pakuti mulle 200 000 dollarit aastas, hiljem juba 700 000, mis oli tolle aja kohta muinasjutuline summa, ning lõpuks oldi valmis andma puhas paberileht, kuhu ma oleks kirjutanud, millist summat ma tahan. Jäin enesele kindlaks, püüdsin selgitada, et ma ei saa korraga teenida kaht jumalat." Olgu võrdluseks öeldud, et väidetavalt enim teeniv eestlasest profisportlane, korvpallur Martin Müürsepp, sai Kreeka klubis Ateena AEK 800 000 dollarit.

Raha eest õnne ei osta

#p3#Oma kunagist otsust Toomas Edur ei kahetse: "Olen õnnelikus abielus. Usun, et olen saavutanud vaimse tasakaalu. Ma teen tööd, mis mulle meeldib. Miks minust sai Jehoova tunnistaja? Võrdlesin päris palju erinevaid usulahke ning näis, et minu kujutlusele elust piibli õpetuste järgi vastavad nemad kõige rohkem. Suur raha iseenesest ei tee kedagi õnnelikuks. Raha eest õnne ei osta."

Oma vanemate sünnimaale tuli Toomas Edur esmakordselt 1981. aastal, aastast 1990 elavad aga Toomas ja tema kanadalannast abikaasa alaliselt Eestis. "Alguses, kui tulime, oli siin veel nõukogude võim, siis oli raske küll. Meil polnud ju sissekirjutust, ei saanud ka toidutalonge. Kümne aastaga on aga palju muutunud."

Alates 1994. aastast on Jehoova tunnistajate Eesti koguduse peamaja Tallinnas Pelgurannas, rajoonis, mida peetakse Tallinna üheks kriminogeensemaks, kuid Edur möönab, et ka kuritegevust on selles kandis viimaste aastatega palju vähemaks jäänud. "Algusaastatel olid politseinikud meil üsna sagedased külalised, nüüd enam mitte."

Jehoova tunnistajate peamajas elab ja töötab 55 inimest. Selles majas on kõik, mis eluks vajalik, isegi oma pisuke kasvuhoone, rääkimata köögist, sööklast, raamatukogust. "Püüame kokkuhoidlikult läbi ajada. Taimi ise kasvatada on odavam kui neid osta. Söögikordadest järele jäänud pudrust küpsetame ise leiba. Kõik lihtsamad tööd siin majas püüame ise ära teha," räägivad oma elust Edurid.

Jehoova tunnistajate peamajas tegelevad inimesed paljude probleemidega. "Me oleme Eestis ametlikult registreeritud usulahk ning täidame kõiki Eesti riigi seadusi. Sellega seoses ei pääse meiegi bürokraatiast. Siin majas valmivad ka kõik Jehoova tunnistajate kuningriigi saalide projektid ja joonised ning neilegi peame kinnituse saama. Kõik ehitised valmivad meil ühiskondlikus korras, ükski Jehoova tunnistaja oma töö eest tasu ei võta," räägib kogukonna juhatuse liige Toomas Edur.

Elamine ja söök on peamajas prii, palka aga seal töötavad inimesed ei saa. "Pisukest taskuraha meile siiski antakse," möönab Elisabeth.

Siiski jääb esialgu selgusetuks, millest Jehoova tunnistajad elavad. Toomas Edur kergitab saladuseloori: "Tuleb tunnistada, et me elame suuresti siiski rikkamate väliskoguduste toest ja abist. Muidugi on meilgi kuningriigi saalides korjanduskarbid, kuhu igaüks võib annetada vastavalt oma soovile ja võimalustele, kuid rahasummad, mis sel teel laekuvad, ei ole küll suured. Jehoova tunnistajad, keda on Eestis veidi üle nelja tuhande, ei erine oma elatustaseme poolest keskmisest eestlasest. Majade ehitamine ja nende ülalpidamine on kallis, tahes-tahtmata tuleb loota rikkamatele kogudustele."

Eduritel aitab ära elada ka NHLi mängija pension, mida Toomasele mullu septembris, kui ta oli saanud 45aastaseks, maksma hakati. Elisabeth ütleb, et tema hokit üldse ei vaata: "See on nii julm ja vägivaldne mäng. Hoki on viimase paarikümne aastaga palju tooremaks muutunud." Toomas teab, et publik ihkab verd: "Nad on pileti eest palju maksnud ning ihkavad näha ka kaklusi ja verd. Minu ajal polnud väljakutel aga sellist vägivalda kui nüüd. Vähemalt selja tagant sind keegi lööma ei tulnud."

Verivorsti ei söö, kuid pitsist ei keeldu

Seoses Jehoova tunnistajatega on palju räägitud Eestis peetud kohtuprotsessist vanemate üle, kes ei lubanud oma lapsele vereülekannet teha, mistõttu laps suri.

Edurid selgitavad: "Meie usk ei luba võtta võõrast verd. Nii on ka toiduga, me ei söö näiteks verivorsti ega verikäkki, seda, mis on verest tehtud. Veri on jumala silmis püha asi ja meie elame piibli põhimõtete järgi. Paljud usuvad, et vereülekannete abil on võimalik päästa elusid. Tegelikult liigub arenenud maade arstiteadus selles suunas, et vereülekandeid üldse enam ei tehta. Inimene vajab vereringe taastamiseks vedelikku, kuid see ei pea olema veri, on olemas palju efektiivseid vereasendajaid. Võõras veri võib olla inimesele väga ohtlik, rääkimata sellest, et sellega võib saada külge palju haigusi. Võimalik on ravida ilma vereülekanneteta. Seda on tehtud ka Eestis. Inimene peab oma valikutes olema vaba."

Kas siis Jehoova tunnistajad on patust priid? "Ei ole," vastavad Elisabeth ja Toomas ühest suust. "Ainult et me püüame patuteest hoiduda. Mõtleme selle, mida oleks Jeesus selles või teises olukorras teinud."

"Me ei suitseta näiteks. Nagu öeldud, ei söö ka verest valmistatud toite. Muu toidu puhul piiranguid pole. Ei keeldu me ka pitsist kangemast joogist, kuid ei liialda sellega," selgitab Toomas ja Elisabeth lisab, et vastunäidustatud on ka ekstreemspordialad, sest need ei pea pühaks ülimat, mis meile on antud elu.

Rannap Roostevaba maailm