Toomas Lepp Mihkel Smeljanskist: soovin, et oleksid jälle vanad ajad ja saaksime koos mõnd naljasaadet teha

Südantlõhestav uudis ootamatu terviserikke tõttu siit ilmast lahkunud näitlejast Mihkel Smeljanskist on löönud põlvist nõrgaks lugematul hulgal teda isiklikult tundnud inimesi ning telemees Toomas Lepp tunnistab Kroonikale antud intervjuus, et Mihkel oli artist selle sõna kõige paremas võtmes.

"Kohtusin Mihkliga viimati tema ilusas ja suures kodutalus Saaremaal, kus ta pidas sünnipäeva. Oli veidi kosunud," meenutab Lepp. "Kui näen teda televiisorist, soovin alati, et oleksid jälle vanad ajad ja saaksime koos mõnd naljasaadet teha. No see trio oli küll kolm laval, aga tegelikult oli kuldne siiski duo ehk Smeljanski ja Vlassov ja eks nad duo olemise eest ka ordenid said. Nüüd saab autasu kätte vaid üks. Aga Mihkel jääb kuldseks igavesti," viitab telemees presidendi teenemärgile, mille endale täna rinda sai üksnes Vlassov.

"Mihkel oli kindlasti artist selle kõige paremas võtmes. Meie näitekunsti kursusel VI lennus oli kaks teatrilõhnaga inimest Pärnust. Üks oli Mihkel, teise saatis Panso teatrisse tagasi näitlema, öeldes, et ta on pärl, aga tema pärlit paremaks lihvda ei oska. See Mihklit ehmatas. Teise kursuse lõpus arvas Mihkel, et tema on ka pärl ja tahab Pärnusse tagasi. Kuna meie juhendaja Grigori Kromanov oli haige, Panso ja Mikiver ka, siis arvasin ka mina, et aitab õppimisest ja lähme parem Moskvasse. Läksimegi, käisime teatrites saalis ja lava taga ning veendusime, et seda taset me ei saavuta. Mihkel läkski tagasi Pärnu teatrisse, mina tööle Eesti Televisooni. Kümme aastat hiljem kohtusime uuesti, siis juba tema näitleja ja lauljana Kuldses trios, mina režissöörina. Mihkli ja tema sõbra Vlassovi huumoritunnetus oli nii tugev, et pane ainult kaamera püsti ja kõik kukuvad naerust sirakile."

"Kuldse trio erakordne populaarsus lubas neil mitu korda kontserdituurid lõpetada ja siis nagu muuseas veel ühe kontserdi teha. Mihkel näitas, kuidas mitte millestki sünnib nali, paroodia ja satiir. Eks me vene värgi vastu kõik töötasime. Tollal keelati ka palju ära, sai siis ümber tehtud ja janditud palju. Aga Mihklil oli alati ideid. Ja ta tahtis laulda. Lauliski. Ta oli hea ja lõbus kaaslane, temaga võis alati napsu võtta ja maailma asju arutada. Suhtus vene värki ja nõukogude võimu kui naljanumbrisse, mis andis lõputult ainet uuteks sketšideks ja lauludeks. Ta jääb meelde kui terve ellusuhtumisega kalambuure armastav kamraad, kes armastas Pärnut, maailma ja veini, naissoost tüdrukuid ja televisiooni," võtab Lepp asja kokku.