«Ma olen superõnnelik!» tunnistab purjetajast ärimees TOOMAS TÕNISTE. Sest viis nädalat tagasi sai ta esmakordselt isaks.
Tütreke Maria sündis Toomase (35) ja eksmiss Ingrid (33) Tõniste perre 28. mail. «Ingrid vahel nuttis õhtuti, et varsti tal seda kõhtu enam pole. Ta tundis mulle kaasa, et ma ei saa kogeda, mis tunne on kanda last kõhus,» räägib värske isa. Toomasel ei jäänudki muud üle, kui naisele võimaluste piires kaasa elada ning igatpidi toeks ja abiks olla. «Sünnitusel olin kaasas, natuke masseerisin ja hoidsin kätt, ega seal midagi teha saagi. Ja nabanööri lõikasin läbi. Vintske asi…» meenutab Toomas.
Kuidas uus roll teile tundub?
Tunne on super! Eks mulle oli see kõik enam-vähem ette teada ka. Ja teiste jutt «vaat, kui kätte jõuab, küll siis näed, kui raske on», ei pea paika. Tegelikult on kõik nii tore ja armas. See pole mingi koormus.
Milliseid emotsioone pakkus teile peresünnitus?
Kurb on vaadata, kui raske see sünnitus on. Samas, kui on tubli naine, siis pole probleeme. Ja hiljem, kui pisipõnn kätte antakse… kõik, kes selle on läbi elanud, teavad, kui fantastiline tunne on. Ma olin sada protsenti kindel, et hakkan nutma, aga kui tähtis hetk käes, on see lihtsalt armas ja mõnus. Võib-olla tuleb pisar silma, aga mitte rohkem.
Mis mulje jättis nabanööri läbilõikamine?
Vintske asi... Ma ei oska öelda. Minu jaoks jättis sügavama mulje see, kui laps pandi ema rinnale ja sai talle pai teha. Esimesed tund aega, kui saad temaga suhelda. Jube see lõikamine polnud ja mingeid erilisi tundeid minus ei tekitanud.
Sünnitus kulges normaalselt?
Aktiivset tegevust oli viis tundi. Valud hakkasid juba öösel ja järgmisel õhtul läksime haiglasse. Ei mingit paanikat, kuigi pisut kartsin: äkki ei lähe kõik hästi, äkki jääb laps kuhugi kinni või järsku arstid avastavad, et on mingi jama.
Kas kartsite, kui laps teie kätte anti, et teete talle kuidagi viga?
Ei kartnud. Laps mähitakse kohe alguses paksu teki sisse ja ta oli ikka korralik pamp. See mõte võiks tulla siis, kui sa teda vannitad, ta on paljas ja nii väike käte vahel. Siis tõesti mõtlen, et ta ei kukuks ega libiseks.
Millised mõtted teid valdasid, kui kuulsite, et pärast aastatepikkust ootamist on Ingrid rase?
Väga õnnelik olin. Hakkasin kohe plaane tegema ja sünnituse peale mõtlema.
Kas laps tuli õigel ajal?
Ma arvan küll. Üks raseduse katkemine oli Ingridil aasta tagasi, ja võib-olla tõesti oleks võinud beebi tulla mõni aasta varem…
Teil sündis tütar. Oleksite ehk hoopis poega tahtnud?
Mu vennal on kolm ja õel kaks poissi. Olen mõelnud küll, kas oleksin tahtnud rohkem poissi või tüdrukut. Aga esimese lapse puhul mul tegelikult ei olnudki eelistusi. Kui järgmine on ka tüdruk, siis võiks küll juba poiss tulla.
Aga kaksikud?
Seda oleme mõelnud, et mingi tõenäosus on olemas. Alguses mõtlesime, et oleks tore, kui oleksid kaksikud — kaks kärbest ühe hoobiga. Aga raseduse ajal oli Ingridil kõht niigi suur, mis siis veel oleks olnud ja kuidas sünnitus läinud…
Kelle nägu tütar on?
Minu nägu. Nii kui välja tuli, oli nagu Tõniste. Tuttav tunne oli, nii tuttav nägu. Kindlasti minu laps. Ja teine pool, ninast ülespoole, on Ingridi oma. Eks ajapikku hakkab ta muutuma.
Plaanite väikesele Mariale ka teise nime panna. Kas valik on juba tehtud?
See jäi, jah, minu õlule, mõtlesin, et olen kõva nimepanija. Et nii kui näkku vaatan, oskan kohe panna. Kui enne ma ei viitsinud nimeraamatuid üldse vaadata, siis nüüd loen neid paaniliselt. Ühel nimel on üks viga, teisel teine. See nimi võiks olla muidugi rahvusvaheline, et lapsel oleks tulevikus kergem. Tean ise, kui raske meil vennaga oli. Lühendid olid samad ja nimed välismaalastele keerulised. Nüüd olen käed üles tõstnud ja andnud osa tööst Ingridile.
Tahtsime eelmisel nädalal ära registreerida, aga nime pole veel. Ei teagi, mis saab, võib-olla jääbki ühe nimega.
Kas isaroll on teid kuidagi muutnud?
Ei oska öelda. Tundub, et sisemine rahulolu on suurem. Väikese tüdrukuga olen ikka õrn, kuidas muidu. Ja ega ma pole kunagi julm ja karm inimene olnud.
Kas te ei karda, et lapse ära hellitate?
See mõte käib nähtavasti kõigil vanematel peast läbi. Kohati mõtlen, et hoopis ema hellitab lapse ära. Igatahes on meil kindel plaan, et ära me teda ei hellita. Aga eks tulevik näitab.
Kas vitsal on teie majas kohta?
Ta võib olla element, mida vahest… näiteks vaasi panna. Muud kohta vist ei tule. Mina olen korra vitsa saanud ja mul on see meeles. Ja tuttavad poisid, kes on saanud vitsa, on täna selle eest tänulikud. Ka minul pani see mõistuse pähe. Tüdrukutega ma ei kujuta ette, nendega on natuke teistmoodi.
Mähkmete vahetamine on selge?
On! See on tunduvalt lihtsam, kui arvasin. Mul käib see kiiremini, ma julgen seda vähe tugevamalt teha. Ingrid paneb hellemalt ja hoolikamalt ka.
Kas unelaule ka laulate?
Me laulsime juba siis, kui Maria veel kõhus oli. Ta tunneb need lood nüüd täpselt ära. Nii kui ta välja tuli, tegi emme kõhu peal häält, ja kohe hakkasime laulma. Ta vaatas suurte silmadega otsa ja jäi kuss. Praegu on ka nii: kui laulad, lähevad silmad kinni. Laulame talle «Jorupill Jonni», «Kivil istus väike konn», «Minni ja Manni, meie lähme vanni». Mina laulan veel «Metsa läksid sa ja metsa läksin ma» ja muid ka, et repertuaar ühekülgseks ei jääks.
Teie kaksikvennal Tõnul on kolm last. Kas käisite tema juures lapsehoidmist harjutamas?
Ei käinud. Kui laps perre sünnib, siis peaks pere temaga omaette olema. Pererütm läheb vales suunas, kui teised kogu aeg abistavad.
Titevarbad on juba kastetud?
Jah. Mingit traditsioonilist pidu polnud, lihtsalt tuttavad ja sõbrad on käinud katsikul. Ja joomas ma spetsiaalselt ei käinud.
Kas vastutusekoorem kõhedust ei tekita?
Ei tekita. Ma pole sellele isegi mõelnud. Ma ei tunne lapse tuleviku pärast muret. Ta saab ise hakkama.
Mitu last teie peres võiks olla?
Kolm, neljas on küsimärgi all. Järgmine võiks tulla kahe-kolme aasta pärast.
