TORE TUTVUMISLUGU: Jaan Kross Ellen Niiduga kohtumisest: jõudsin mõelda, et kui kõrvuti esinema peaksime, soovitaks talle kõrgekontsalisi kingi...

 (2)
Jaan Kross ja Ellen Niit
Jaan Kross ja Ellen NiitFoto: Vallo Kruuser

Armastatud kirjanik Ellen Niit on astunud taevastele radadele, et taaskohtuda oma abikaasa Jaan Krossiga, kellest ta 2007.aastal lahkuma pidi. Olles abielus alates 1958.aastast, oli paaril nii mõndagi meenutada, kuid üks erilisemaid mälestusi oli nende tutvusmislugu — Niit kohtus Krossiga 1950ndatel Heinrich Heine loomingule pühendatud kirjandusõhtul, millest mees kirjutas oma raamatus “Kallid kaasteelised” järgmiselt:

“Saal oli inimestest tulvil — nähtavasti tiomus tollal aina veel liiga vähe avalikke üritusi. Esinejad vaheldusid üksteise järel. Ja siis saabus lavalae kahekümne nelja või viiene tüdruk, et lugeda paari omaenese Heine-tõlget. Ta luges luuletuse pealkirjaga “Ärasõit”:

Ma masti naale toetan end
ja vaatan vetevoogu.
Jää terveks, ilus isamaa!
Tuul paisub, laev saab hoogu.

Viib armsa majast mööda tee,
Ta aknais päike leegib;
Ma vaatan kasvõi silmad peast,
ei viipa mulle keegi.

Pilk, ära tuhmu silmaveest,
ei näe nii üle laineist.
Mu süda, ära murdu sa
liigraskest valupainest!

See oli blond tüdruk umbes sinepikarva kleidis ja madalakonstalistes kingades. Ma jõudsin möödaminnes mõelda, et kui me kõrvuti esinema peaksime, peaksin talle soovitama kängida kõrgemakontsalised kingad… Siis luges ta tõlget luuletusest “Saadik”:

Mu sulane, tõuse, end valmis sea
ning tuline ratsu võta,
läbi metsade kihuta traavi kus võid
ja Duncani lossi tõtta.

Seotud lood:

Seal on sul tuttav tallipoiss.
Sa hiili tõllakuuri.
Kumb kuninga tütreist mõrsja on,
sa temalt järele uuri.

Kui kuuled, et see, kes musta verd,
tuhatnelja sealt tagasi aja.
Kui aga see, kes valget verd,
siis rutata sul pole vaja.

Mine köissepa juurde siis tagasiteel,
tüki köit las annab ta sulle.
Koju sõida siis sammu, ja vaikides see
teate asemel ulata mulle.

Ja äkitselt panin ma tähele: ma olin ilusaid tüdrukuid elus küllalt tähele pannud. Võibolla oli see seal tõesti veel siredam kui teised, keda olin märganud. Aga et üks kuitahes sire tüdruk võis nii
vabalt ja nii endastmõistetavalt ja sealjuures nii absoluutselt ilma pingutuseta, aga siiski nii õigesti tõlkida Heinet — see oli mulle siiamaani täiesti uus kogemus.

Tüdruk kadus sedamaid lavalt. Aga teatripubliku hulgas oli mul kümneid tuttavaid. Ma küsisin kelleltki — kas mitte Heino Väljalt, kes see oli. Küsitu vastas, et see pidi olema noor luuletaja Ellen Niit, kes pidi juba mõnda aega, juba esimesest jaanuarist 1956 asendama Uno Lahte luulekonsultandi ametis Kirjanike Liidu juures. Ha-ha-ha-haa — tähendab lausa minu enese uus otseülemus — vähemalt kuni ma olen Tallinna Noorte Autorite Koondise liige.”