"Pildil tundub olevat julge lõbus sotsiaalne neiu, kes käib huvitavates kohtades. Mis on tegelikkus? Ega ma asjata korda, et kõik, mis särab, on vaid fassaad. Tunnistan teile midagi enda kohta.

Juba pikalt olen ma võidelnud sotsiaalse ärevusega. Ma ei vaata inimestele otsa mitte seepärast, et ma olen ülbe, vaid seepärast, et ma kardan. Ma ei helista inimestele mitte seepärast, et ma olen ülbe, vaid seepärast, et ma ei soovi halvakspanu. Ma kardan, et ei ole täiuslik. Näiteks siiamaani ei ole ma julgenud ma võtta Statoilis jäätisekokteili, sest ma kardan seda teha!

Ma kardan seda, et võõrad vaatavad ja irvitavad mu üle. Ma parem ei teegi midagi. Ma ei tee suud lahti, sest kardan, et kõik mustavad mu arvamuse maapõhja. Ma ei alusta juttu, sest ma kardan, et inimesed mõtlevad, mis loll nüüd rääkima tuli.

Aga kõige selle keskel ma varjan oma ärevust. Ma varjan, et ma higistan ja värisen hirmust. Ma varjan, et mul läheb sotsiaalsetes situatsioonides isu ära. Ma varjan, et ei lähe kodust välja, sest kardan piinlikku olukorda sattuda. Ja kui lähen, siis ei vaata kellelegi otsa, sest ei näe nii enda pihta tulevat pilgulist kriitikat.

Samal ajal ma tahan teha asju, mida sisemuses tahan: teha nalja, käia võtetel. Ja ma teen neid asju. Varem kartsin ka Olerexis suppi võtta. Naljakas isegi.

Sellest sotsiaalfoobiast väljatulemine on pikk protsess, aga ma olen seda alustanud. Alles hiljuti julgesin juukseid mustaks värvida. Alles nüüd julgesin bikiinides autot pesta. Alles nüüd julgesin kopaga sõita. Alles hiljuti julgesin tunnistada, et olen loodussõbralik, teen taaskasutust ja viin ära taarat.

Muide, taarat ei julge ma ka üksi ära viia. Alles nüüd julgesin olla avalikum. Alles nüüd julgen ma olla mina ise. Aga ka läbi häda," kirjutas Helen Instagramis.