Nüüd annab Triin asjale omapoolse kommentaari, kirjutab

“Et Eesti parfüümilõhnaline kollane meediapasanteeria minu peale edaspidi asjatult kallist tinti kulutama ei peaks, räägin teile, kuidas ma „ahvi rünnaku ohvriks langesin“!
Kui aus olla, siis ikka päris naljakas oli endast sellist uudist lugeda. Isegi loomaaia direktor, austatud Mati Kaal oli kommenteerima palutud ja puha. Aga kelle kommentaari polnud, olin mina. No andke andeks, ajab ikka naerma küll!

Mainitud ahvilugu toimus tegelikkuses hoopis teisiti. Nimelt käisime sõpradega ühes kohalikus kauni merevaatega baaris aega parajaks tegemas. Et ilm oli kuum nagu siin ikka, jõid poisid õlut, mina Bacardi Breezerit. Kui olime baaris mõnda aega lobisenud, ilmus ei kusagilt meeletult tore ahv, gibon, et täpsem olla.

Tuli, istus meie lauda nagu vana sõber, võttis mu apelsiinijoogi ja jõi otse pudelist paar lonksu. Et nii oli tema jaoks ilmselgelt ebamugav juua, kallas ta ülejäänu laua peale ja limpsis kähku ära.

No tüüp jõi ennast konkreetselt täis!

Vaatasime ja ei osanud esmalt mingit seisukohtagi võtta. Kui ahv joob baaris Bacardi Breezerit, ju siis joob. Veidi imelik küll, aga mis siis ikka, eks? Tore ju, kui kõik ennast hästi tunnevad! Oli näha, et see polnud tema jaoks esimene kord alkohoolseid jooke pruukida.

Ahv muutus peale märjukese joomist päris uljaks, tahtis järgmiseks poiste pudelite kallale asuda. Et see tundus juba liig olevat, väike organism siiski, võtsime tal õlled käest.
Pärast veel oksendab laua täis, eksole! Kuna tal rohkem juua ei lubatud, leidis ahv endale uue tegevuse, purjus nagu ta oli.

Tüüp võttis mu käe nagu tõeline džentelmen, paitas, hoidis hellalt. Vaatas, keeras mu käe ühtepidi, siis teisipidi. Niimoodi rahulikult uuris ta mind tükk aega. Ja siis käis järsku — AMPS! Otse veeni, igavesti täpne tegelane! Kui ta hambad mu käes kinni olid, mõtlesin, et ta pureb mul konkreetselt veenid läbi.

Mis juhtus Triinu ja ahvi vahel edasi, kas Triin sai vaktsiini või kutsuti esmaabi, saad täpsemalt lugeda SIIT!