"Vanast mustast BMWst, milles minu kujutluses istuvad kaks meest, kuulavad Nancyt ja sõidavad suvehommikul läbi kuusemetsa – sellest sai kõik alguse. Maalisin selle kujutluse 22aastaselt ja viis aastat hiljem sai sellest film," räägib režissöör Triin Ruumet, kelle debüütfilm "Päevad, mis ajasid segadusse" jõuab täna kinoekraanile.
27aastasel režissööril Triin Ruumetil puudub otsene seos 1990aastate kontrastse Eestiga, kuid just distantsilt ja tollastest sündmustest läbi käimata, tabab ta selle aja meeletut ülevust, peataolekut ja avanenud võimalusi hirmuäratavalt täpselt. Kes toona ellu jäid, võiks seda pildistust Eesti lähiajaloost vaadata kohustuslikus korras. Noore naise autorifilm on mõjus tõehetk – sinna, kust tulime, tagasi ei taha!
Sinu filmi vaadates tundsin end nagu sõjakangelane, kelle vaim on veel sõjas kinni, ent kes vabatahtlikult möödunud lahinguid ei meenuta, sest need olid nii hirmsad. Sina annad süngusele romantilise näo. Kuidas sa seda teed?
Minu käest on palju küsitud, kuidas ma suutsin luua tolleaegse atmosfääri nii autentselt, kuna olen selle ajastu tajumiseks liiga noor. Tõesti, ma ei ole ise selles ajas täiskasvanud inimese elu elanud. Olin laps, kui mu vanemad Nancy muusikat kuulasid. Otseselt nad selle muusika fännid küll ei olnud, rohkem kuulasid vist Boney Mi. Mu esimesed konkreetsed mälupildid pärinevad 90ndate teisest poolest.
Minu jaoks ei ole oluline olla ajalookroonik, vaid tunnetada ja tabada õhustikku. Kui vibe on õige, lisanduvad detailid töö käigus. See vibe otsis mu seest võimalust välja tulla. Tundus, et aeg on küps rääkida tollest ajast siiralt ja mitte ainult kriminogeenselt, mida tihti 90ndaid meenutades kiputakse tegema. Muidugi on olemas ka kriminaalsus, ent määravad on eneseotsingud, tollane olme ja selle puudumine. Kriminaalsust hoian rohkem ukse taga.
Loe täispikka intervjuud Kroonika digiajakirjast või telli paberajakiri SIIT!
