«Mood on ju nagu elav skulptuur!» põhjendab moepolitseinik URMAS VÄLJAOTS Ingrid Tähismaale, miks ta õpib moodi.
Septembri keskpaigas on Pariisis südasuvi — lõõskab kuum päike ja päevane temperatuur on 27 kraadi. Seisan oma hubases hotellitoas nõutult riidekapi ees ja mõtlen — mida täna selga panna? Päeva lõpus ootab ees kohtumine Kroonika moepolitseiniku Urmas Väljaotsaga (26) ja see muudab mu närviliseks. Ta ju ilmtingimata vaatab, mis mul seekord seljas on, mis ehteid ma kannan, milline on mu kott… ja teeb omad tähelepanekud.
Pärast Moepolitsei ilmumahakkamist Kroonikas tajun ma päris täpselt, mida tunnevad need avaliku elu tegelased, iseäranis naised, kelle töökohustuste hulka kuulub erinevatel vastuvõttudel ja ametlikel kohtumistel käimine. Kelle palganumbri sisse käib või on enesehinnangu jaoks vajalik kohustus hea välja näha. Seisus kohustab ja sunnib sind hommikuti riidekapi ees kauem aega veetma, sest ainuüksi teadmine, et sinu pilt võib järgmisel nädalal ilmuda Moepolitsei rubriigis salvava kommentaariga hirmutab iga naist. Moerubriik on saanud populaarseks, seda loetakse ja seal ilmuvatest nõuannetest võetakse šnitti. Kiidetakse, et Urmase kommentaarid on harivad, need ei tümita inimest maapõhja, vaid annavad pieteeditundeliselt mõista, kui midagi võiks olla teisiti.
Kes see Urmas Väljaots siis on? Kuidas teab ta nii palju moest ja trendidest?
Kohtume Urmasega Pariisi südalinnas, kiviviske kaugusel Jumalaema kirikust, St. Michaeli väljakul asuvas välikohvikus.
Pariisis juba kolm aastat
Sa räägid ettekandjaga nii soravat prantsuse keelt, et lust kuulata — tunned end prantsuskeelses keskkonnas ja Pariisis täitsa koduselt?
Enne Pariisi tulekut kolm aastat tagasi käisin poolteist aastat Tallinnas Prantsuse Kultuurikeskuses kaks korda nädalas keeletunnis, natuke juhendas mind ka prantsuse keele korüfee Lauri Leesi. Sealt sain nii palju põhja alla, et julgesin tulla siia l’Institut Français de la Mode’i (Prantsuse moeinstituut — I. T.) sisseastumiskatsetele. Töötasin siis Baltikas avalike suhete peal. Kuna sain edukalt sisse ja kooli poolt ka stipendiumi, siis edasi läks lihtsamalt. Keele sain suhtlustasandil suhu aastaga, mis muidugi ei tähenda, et mul aktsenti ei oleks ja et kõik on selge. See ei tule niipea. Nüüd tunnen end siin juba päris kodus, tean, kus miski asub ja kuidas asju ajada.
Mis sa siin Pariisis teed?
Kuna kool sai sel kevadel läbi, kandideerisin tööle L’Oréali (maailma suurim kosmeetikafirma – I.T.), olen seal Emporio Armani parfüümide trademarketingi (turundamise) tootejuht. Aga ma ei taha oma tööst pikalt rääkida. Mulle ei meeldi suhtumine, et läksin Pariisi ja küll ma nüüd teen. Kõik tuleb tasapisi. Elan kesklinna lähedal korteris koos 30aastase sõbraga.
Kui palju peab teenima, et Pariisis normaalselt ära elada?
Maksan oma korteri eest kahasse sõbraga kuus 800 eurot (üle 12 000 krooni) üüri. Pariisis on kuskil 1500 eurot ((24 000 krooni ringis) kätte keskmine teenistus, aga see haarab kõiki ameteid. Sellega saab hakkama, kui elad tagasihoidlikult — käid näiteks korra nädalas väljas söömas, ei osta paarisaja-euroseid riideid, vaid käid H&M-is ning kallimaid riideid šoppad allahindlustel. Kuni 26. eluaastani saab näitustele noore inimese pääsmega, ka see on kokkuhoid. Kõrgharidusega noore spetsialisti normaalne palk on pigem 2000 euri kätte. Mul ei ole rahalisi eesmärke. Ses mõttes, et loomulikult peab olema enam-vähem õiglaselt tasustatud, aga nagu teame, siis palgatööl saavutab sellist taset harva. Alati võiks ju rohkem. Tahan teenida nii palju, et saaksin ära elada. Pariis on nii elu täis linn, siin on nõrkemiseni kultuuri, kontserte ja näitusi ja tahan võimalikult palju sellest osa saada, ennast arendada — see, mis Eestis on raskemini kätte saadav.
Nii et Eesti jaoks oled sa kadunud hing?
No ei ole ju! Oma vaimus ja sõnas olen ju meedia vahendusel kogu aeg kohal. Teeksin Eestiski sama asja, nii et vahet pole, kus ma füüsiliselt viibin. Mingil hetkel soovin muidugi oma siin omandatud kogemusi Eestis rakendada. Enne tuleb aga need kogemused omandada.
Millest sul selline kõrgendatud moehuvi?
Tead, seda nii täpselt ei oskagi öelda. Kuna mu ema on kunstnik (keraamik Viive Väljaots — I.T.), olen üles kasvanud tihedas kontaktis n-ö loovate ringkondadega. Mäletan, et olin jõnglane, kui telekast jooksis Merike Veskuse tehtud «Mood. Mood. Mood». Ei teagi, mis seal nii väga köitis, ehk see kontrast 80ndate lõpu Nõukogude argipäevaga... Kindlasti veel see kurikuulus glamuur ja show-moment, värvid ja vormid. Mood on ju nagu elav skulptuur! Peale selle ka moe sotsiaalne pool — riie reedab kandjast väga palju. Siis lõime kooliõde Maret Soomiga pärast kooli moeshow’de korraldamist 32. keskkoolis moekunstnike võistluse «SuperNoova. Selleks ajaks oli moehuvi juba sügavasti juurdunud ja nii see läks.
Lokkav beibestiil
Kuidas iseloomustad Eesti naiste stiilitaju ja moehuvi?
Ma ei mõista, miks Eestis lokkab beibemood. Miks selle poole püüeldakse, seda iluetaloniks seatakse? Beibestiil on suurte firmamärginimedega pluusid, fuck me kontsaga säärsaapad või läbipaistvad platvormkingad, mis on mõeldud posti ümber keerlemiseks. Pikad blondeeritud juuksed ja hiigelpikad kunstküüned sinna juurde. Selline riietumisstiil iseloomustab meie õhukest ühiskonda, meil ei ole põlvkondadepikkust riietumistraditsiooni, väljakujunenud stiili ega maitset. Paraku on meie ajalugu viimasel sajandil pidevalt katkenud ning vähesedki traditsioonid on taas pea peale pööratud. Pariisi tänavatel tunneb ilmeksimatult ära naise, kes on pärit Ida-Euroopast.
Millised on siis pariislannad?
Pariisitar eelistab end riietusega mitte välja pakkuda. See on tabu. Siinsed naised hindavad rohkem iseseisvust, neile on olulisem näidata, et ollakse stiilsed ja moekad. Pigem võetakse mõõtu teiste suguõdedega ega võistelda meeste tähelepanu pärast. Aga eks ka siinsete meeste maitse ole teine.
Mis peaks siis kuuluma iga moeka naise riidekappi?
Need on ajatud kvaliteetsed asjad, mis tunduvad ühelt poolt hästi banaalsed, sest kõik on ju neist kuulnud, aga vaadates lokkavat maitsetust, ei tee kahju neid üle korrata. Garderoobi alustala on väike must kleit, mis päästab igast olukorrast, on ühtlasi seksikas ja tagasihoidlik. Lisades kleidile erinevaid aksessuaare, võib iga kord luua täiesti värske mulje. Kindlasti tumedad kvaliteetsed viigipüksid, hele šanellkostüüm, minimalistlikud mustad ning pruunid keskmise kontsaga kingad. Suure osa neist tõi moodi Coco Chanel, tema loodud riided on tänapäeva naise garderoobi üks alustalasid. Kasuks tuleb omada rohkelt aksessuaare, millega saab komplekte lõpmatuseni uuendada — prossid, keed, vööd, sallid, kindad, kotid ja loomulikult kingad. Kindlasti võiks olla korralik trenchmantel, hästi istuvad ja moekad teksad, kvaliteetvillast mõnus kardigan, lillelised «vanaema»-suvekleidid — kõik klassikalised, ajatud riided.
Pariisis oled iga päev viimase moe keskel. Mida sel sügishooajal kanda?
Must on endiselt moes, erinevad musta töötlused — läikiv lakknahk, kuldneetidega nahk, kihiline must jne. Sekka puhast värvi, näiteks sinine, violetne, purpur, ja värvide n-ö plokitamist, näiteks tumeoranžid lakk-kingad, vaarikapunased sukad, hall viltseelik ja tumeroheline kudum. Hall on samuti selle sügise üks olulisemaid värve, nagu ka hiigelsuured kudumid ja endiselt läikivad litterkangad, hõbe ja kuld.
Mõni sõna ka meestemoest. Mida soovitad?
Meestemoe viimaseid hitte on kardigan (V-kaelusega eest nööbitav kampsun — I.T.). Lacoste’i või Ralph Laureni polosärk on tagasihoidlik ja stiilne vaba aja klassika. Ülikonnad peaksid istuma laitmatult, suvaliselt ära vajunud ning vana, lontis ja ebamäärast värvi pintsak-lips on üks jubedamaid rõivavariante. Ei saa öelda, et tegu oleks halva maitsega, see on lihtsalt hoolimatu enda ja teiste suhtes.
Miks mehed värve ei armasta?
Pigem peaks küsima, miks Eesti mees värve ei armasta? Vaata Itaalia mehi või Ameerika valget keskklassi, kes kannab Ralph Laureni, või kas või rootslasi! Sealsed mehed kannavad päris palju värvi — värvilised kampsunid, värvilised golfipüksid, loomulikult värvilised polod ja värviruudulised triiksärgid. Tundub, et meie mees ei ole veel piisavalt enesekindel, et riietumisest rõõmu tunda. Pidevalt on vaja kellelegi, näiteks iseendale, tõestada, et ollakse tõsine ja mehelik. Tähelepanu, silmapaistmatu ja igava vastand pole aga mitte silmapaistmine — silma ei peakski paistma —, oluline on stiilsus.
Oled «Moepolitseid» teinud meil nüüd täpselt aasta. Kes on sinu meelest Eesti hästi riietuvad stiilsed naised?
Neid on Eestis õnneks päris palju. Mu vaieldamatud lemmikud, ning usun, et kõik stiiliteadlikud ühtivad minuga, on näiteks Signe Kivi, Elektra, Piret Järvis, Helle Meri, Riina Põldroos, Jana Hallas, Ines, paljud kunsti- ja teatriinimesed. Neid on palju. Nende riietusest leiab alati midagi huvitavat, mitmekesist ja isikupärast. Pole tegu lihtsalt instinktiga, et sexy ja vsjoo.
Millest tasuks hoiduda, et sinult «moeprohmaka» tiitlit mitte saada?
Liigsest punnitamisest ja pretensioonikusest. Ja natuke intelligentset lähenemist tuleb alati kasuks.
