Läbi ja lõhki maamees. On aastaid Kaberneeme kandis lambaid karjatanud. Mitte kasu pärast, ikka selleks, et maa rinnuni rohtu ei kasvaks. Oskab nalja teha. Kui kellelgi vaja raskeid asju maast üles tõsta või kevadel kai pealt paati vette upitada, on Kägu kraanaga kohal, istub ise kangide taha ja teeb, mis vaja. Raha ei küsi kunagi. Tunneb seejuures ohutustehnikat ja kannab alati kollaseid kaitseprille.

Leidis ilusa ja targa naise (Kristiina) ja on talle pikki aastaid truu olnud. Ei tema pole kellegi teisega mehkeldanud, nagu siinmail laialt kombeks on. Vaata mis nurga pealt tahad, Kägu seisab õigluse eest niisama kindlalt kui Tõnisson — iial ei lase ta kedagi võõrast oma õue peale kaklema. Selliseid, ma ütlen, otsi tikutulega!

No vaat. Ja nüüd tuli Kägul tore mõte, et hakkaks külavanemaks, edendaks maaelu, teeks ilusat Ihasalu kanti veel kaunimaks. Suurepärane idee!

Aga tahad sa midagi head korda saata — kohe on kisa ja näägutamine lahti. Nüüd kostab haige pirin (see kajab Tallinnani välja), et Kägu käinud mööda küla ühe juurest teise juurde, viinud head-paremat ja rääkinud, et kui valimine tuleb, valitagu teda. No halastaja vägi — nii see valimine ju käibki! Kuidas sa muidu valida saad, kui sa ei tea, keda sa valima pead!

Ja mis head-paremat! Viisakas inimene ei tulegi kunagi tühja käega.

Kade jutt, muud ei midagi! Keda sel Kägul nii väga vaja on moosida! Mõelgu külarahvas ise ka, missugune väärt mees nende keskel elab. Kust sa veel paremat külavanemat saad! Ei saa!

Never!

No ja siis tulnud valimistepäev kätte ja Kägu võitnud ühe häälega. Oi neid hädasid, mis siis kõik üles loeti ja Kägule pahaks pandi!