Kuuldavasti on Marika seisnud teatriski väetimate kaitsel. Kord olla ta visanud õunaga – jää vait! – üht lavastajat, kel oli kombeks valida välja trupi leebeim lüli ja siis tema kallal haukudes end välja elada… „Mitte õuna, vaid sidruniga,“ täpsustab Marika naerdes. „Nii oli. Proovis, kus lugupeetud lavastaja ülekohtuselt üht nooremat näitlejannat mõnitas. Mul kargas kops üle maksa ja virutasin talle pooliku sidruniga nii, et haput mahla üle saali laiali pritsis. Olin valmis ise seepeale teatrist lahkuma.“

"Olen politseiniku tütar," muigab Marika oma üliarenenud õiglustunde päritolu üle. "Suure osa lapsepõlvest veetnud oma isa töö juures Laari tänava mendis, kus miilitsad õpetasid mind malet mängima ja õpetasid palju õigusest ja õiglusest. Kindlasti ei mõistnud ma tol ajal kõike, kuid mõte, et tõe eest tuleb seista, jõudis pärale."