Menusaate «Laulud tähtedega» võluv juht KARIN RASK ütleb, et heas suhtes peab probleeme esinema. Karin on nende klaarimiseks valmis abikaasa Rasmusega kella kuueni hommikul ärkvel olema.
Karin (29) sillutas tee inimeste südametesse Lucy rolliga teleseriaalis «Kodu keset linna» ja sarjas «Kelgukoerad» tugeva natuuriga naisuurijat mängides. Kaks aastat poeg Hugoga (2) kodus olnud Karin naaseb Nuku- ja Noorsooteatri lavale jõuluetendustes, eelsoojenduseks võttis ta vastu laulutähtede saatejuhi rolli.
Karini abikaasa Rasmus Rask (31), Riigikohtu esimehe Märt Raski poeg, Swedbanki personalijuht sai näitlejannalt abiellumiseks jah-sõna nelja aasta eest. Ühes Barcelona restoranis tehtud abieluettepanek ja laua alt ulatatud sõrmus tulid Karinile suure üllatusena. Karin ja Rasmus on seitse aastat koos elanud ja nii nagu paljudel pikaaegsetel paaridel, pole ka nendel abielu päris pilvitu olnud...
Su kaassaatejuhti Marko Matveret on kirjeldatud mehena, kes on kaamera ees familiaarne, aga kui roll enam ei nõua, siis tõmbub külmalt distantsile. Kuidas sa temaga klapid?
Ma julgen küll öelda, et klapime. Meil on mõned naljadki juba, aga kindlasti ei ole Marko inimene, kes oleks kohe väga semu. Ma arvan, et see, kui aval ollakse, tuleneb iga inimese privaatsusevajadusest. Mina ei karda teda ja mulle tundub, et ta suhtub minusse positiivselt. Ma ise olen küll pigem seda tüüpi, kes on hästi usaldav ja tahab tutvudes kiiresti sõbraks saada. Aga inimesed ongi ju erinevad.
#end#
Kuidas abikaasa laulutähtede pakkumisse suhtus?
Rasmus ütleb mulle iga pakkumise peale, et muidugi võta vastu. Ta toetab ja leiab, et ma peaks võimalikult paljusid asju proovima.
Kuidas teil on õnnestunud abielu hoida?
Mulle tundub meie puhul olevat tähtsaim see, et me saame kõigest rääkida. Kui on mingi probleem, tuleb sellest kohe rääkida, mitte jätta kuudeks kerima ja paisuma. Kõik tülid tuleb samal päeval lahendada. Vastupidist ei ole ma kunagi kannatanud.
Mäletan lapsepõlvest juhtumit, kus läksin magama teadmisega, et ema on mu peale vihane. Ma ei jäänud ega jäänud magama. Ma ei mäleta, millise pahandusega hakkama sain, aga see on kandunud minus edasi - kui on probleem, oleme kas või kuueni hommikul üleval, aga räägime asja selgeks. Kõik saab korda, ja me võime rahuliku südamega magama minna.
Kas hommikuni kestvaid arveteklaarimisi tuleb tihti ette?
Nii on juhtunud, aga rohkem tutvuse algusaegadel. Ma olen inimene, kes tülis või riius ei ole. Ja ma kindlasti ei ole tujukas inimene. Aga alguses on ikka vaja nurki maha lihvida. Nüüd, no korra aastas on mingil teemal mingisugune probleem... (Naerab.) Kuueni hommikul enam mitte, no kaheni.
Edusammuks neli tundi võitu uneajas!
(Naerab.) Jah! Aga seda olen ma ka õppinud, et tülid on vajalikud. Kunagi, ühes eelmises suhtes me mitte kunagi ei tülitsenud. Kogu selle aja jooksul, mis koos olime, mitte üht korda! Ainult naersime. Aga see ka ei toimi. Nii et veidi peab tülitsema, siis ma olen rahul. Ei oskagi näidet tuua, aga mingid probleemid ju ikka on. Ei saa olla, et kaks inimest elavad juba seitse aastat koos ja ei ole (Karin ajab hetkeks silmad suureks) ühtegi probleemi!
On need seotud teise harjumuste või olmeküsimustega?
Pigem hoopis ajateema. Kui näiteks ühel on kiire periood, siis tuleb koos mõelda, kuidas nii asju korraldada, et pere sellepärast ei kannataks.
On need emotsionaalsed klaarimised?
Reeglina istume maha ja räägime rahulikult. Kui alguses oli nii, et mina rääkisin kiiresti ja vehkisin kätega, ja Rasmus jutustas hullult aeglaselt, siis nüüd on nii, et mina räägin rahulikumalt ja Rasmus kiiremini. Ma mäletan, et meie esimeste tülide ajal käis mulle närvidele, et mina tulistan, aga tema - mõtleb, ja ütleb siis midagi hästi rahulikult. Siis läksin veelgi rohkem närvi ja katkestasin teda sada korda, aga tema: «Ei, nüüd mina räägin!» Tagantjärele tundub see päris naljakas.
Võid sa öelda, et ei ole seitsme koos oldud aasta jooksul kordagi kellegi teise silmadesse uppunud või salaja armunud olnud?
(Karini näost õhkub uskumatut siirust.) Jaa, võin kinnitada, et ei ole.
Isegi mitte Brad Pitti?
Eeih, ei!
Sa oled haruldane naine, sest elu pakub ju palju kiusatusi.
Ma olen vist jah selles mõttes vanamoodne naine, et selliseid asju pole juhtunud. Võib-olla kunagi juhtub, aga võib-olla ei juhtugi. Ei tea jah... Seda ma võin sulle tõesti käsi südamel öelda. Rasmuse kohta ei usu ma seda ka, vähemalt mina küll ei tea. (Naerab.)
Kui olime sealmaal, et otsustasime abielluda, siis mõtlesime ikka korralikult läbi, kas me päriselt ka tahame seda ja kas usume, et jääme elu lõpuni kokku. No muidugi mitte nii, et istusime maha ja tõmbasime plusse-miinuseid, et ahah, see on korras, see on ka korras, okei... Lihtsalt kaalusime ja kinnitasime teineteisele, et me ei abiellu uisapäisa. Ja et viie aasta pärast ei seisa ma jälle valges kleidis, kellelegi teisele truudust vandumas - ja siis viie aasta pärast jälle.
Muidugi ei tea seda ju sada protsenti ette, elu näitab, aga sel hetkel leidsime, et üritame koos püsida ikka elu lõpuni, ja me mõlemad tajume, et selle nimel tuleb tööd teha.
See töö on?
Sa pead investeerima suhtesse, leidma aega, et ei tekiks olukorda, kus näiteks mina olen lapsega hommikust õhtuni kodus. Et Rasmus läheks hommikul tööle, tuleks koju, läheks surfama ja siis läheks veel sõpradega välja. Ja nii iga päev. Ja siis mina küpsetan ja koristan, jooksen lapsega ja ehk veel mitme lapsega. Nii suhe ei töötaks. Ja Rasmus arvestab selle kõigega. Ta tuleb, kui see vähegi võimalik, kella kuuest koju, ja on lapsega - meiega siis. See, et me veedame kõik koos kvaliteetaega, tuleb juba loomulikult, ja see on väga tähtis. See tähendab, et mõlemad teavad, et natuke tuleb tööd teha ja see ei ole vaev.
Ma pean näiteks arvestama, et ei saa kuude viisi ürituselt üritusele ringi lehvida, nii et jõuan koju vaid magama. Nii kasvataksegi eraldi. Ja vahetevahel tuleb viia ka laps vanaema juurde ning minna koos välja, sööma või niisama aega veetma. Laps ju nõuab intensiivselt oma.
Kui tihti te koos pidudel käite?
Harva, pigem käiakse meil külas. Ja tegelikult - kuhu ma lähen? Klubisse ei lähe. Ma ei saa sellises kohas olla, sest mulle mõjub sealne melu mürana ning mul hakkab füüsiliselt paha. Mitte et ma ütleks seda ülbelt, vaid see muusika ja rütm on mu jaoks liiga kõva. Päriselt, mulle hakkab see südamele.
Südame arütmia?
Jah, ma ei saa nüüd just seda väita, aga midagi mul tekib. Veel paar aastat tagasi olin kindel, et mõtlen selle probleemi endale ise välja, see ei saa tõsi olla. Läksime seltskonnaga välja, Privesse. Rasmus oli ka ja ikkagi ei suutnud ma seal üle veerand tunni olla, sest mulle tundus, et kohe minestan. Ütlesingi teistele, et olge teie edasi, ise läksin istusin klubi fuajees, vetsu ees tugitoolis. Kõik käisid ja vaatasid, et ahah, see on end pildituks joonud...
Muide, Rasmus tahaks klubides käia, aga kuna mina ei saa, siis tema üksi ka ei lähe. Mõnel korral on ta käinud töökaaslaste või sõpradega tantsimas.
Mina tahan teistsuguse muusika järgi tantsida. Ma olen vanaaegne inimene. Mina tahaks, et oleksid sellised restoranid nagu Nõukogude ajal - nagu Haapsalus Maritima. Kus inimesed istusid laudades, keskel oli tantsusaal, ansambel mängis, ja siis tuli kikilipsuga mees kõrvallauast ja palus daami tantsima.
On ju veel kohti.
Kas ma lähen istun sõbrannadega Nimeta baaris ja tõrjun inglasi? Siis ongi variant, et tõenäoliselt käid kellelgi külas, lähed ise või tullakse sulle külla. Tööga seotud üritustel käime enamasti eraldi, aga ma arvan, et see on ka mõistlik.
Mida sa hindad Rasmuses?
Mulle tundub, et eesti mehe kohta on ta haruldane. Temaga saab tõesti kõigest rääkida. Meil ei ole sellist suhtlemist, kus vastu kostab ainult «mhm», «ahah», «jah»... Ma ei olegi kuulnud sellistest meestest oma tutvusringkonnas, aga meenus üks pereprobleemidest rääkiv Briti sari «Õnnistus». See on muidugi utreeritud näide, aga seal on üks paar, kes käib kogu aeg kokku-lahku-kokku-lahku, ja mees on kõige mühakam ja õudsem mees kogu maailmas. Naine aga selline, kes kogu aeg uurib (Karin matkib heledama häälega tegelaskuju): «Kas ma ahistan sind? Ahistan siis või? Ma ju ei ahista, või ikkagi ahistan? Kuidas ma sind ahistan?» Mees siis istub (Karin lösutab korraks seljatoel.), kuulab veidi, tõuseb ja ütleb: «Ma lähen baari.» Ja ongi jälle läinud!
Rasmus räägib ausalt ja ta annab mulle nõu ja mõtleb minuga kaasa kas või tööasjades - ta aitab mind väga palju. Me huumorimeeled klapivad ja see on suhtes minu arvates väga oluline. Ja ta on hea isa. Tänapäeval ei ole see vist enam nii suur haruldus. Mu ema ikka vahel imestab, et kuidas nüüd kõik nii head isad on! Nõukogude ajal oli ikka mentaliteet, et mees käib tööl ja tegeleb muude asjadega, naine on kodus ja kasvatab last - mehed peput ei pühi ja kakaasjadega nii väga ei mässa. Tänapäeval ei ole see mingi küsimus. Rasmus tegeleb Hugoga, nad käivad koos muusikatunnis ja mängimas.
Sukeldusid sügisest taas töösse. Kas lapsepuhkus muutis sind kärsituks?
Vastupidi, ma ei tundnud kordagi tunnet, et näe kõik ümberringi teevad midagi ja minu rong läheb ära. Ma olen suutnud asjad enda jaoks paika panna. Teadvustasin endale täielikult, et olen lapsega kodus ja see on praegu kõige õigem. Lapsega tuleb palju tegeleda, eriti just esimestel eluaastatel. Miks ma ta siis üldse sain, kui ma kahe kuu pärast ta juurest ära lähen! Ema on lapsele väga tähtis, ta loob lapsele turvalise keskkonna, ja usun, et see, et ma praegu temaga koos olen, aitab tal kasvada heaks inimeseks. Selge on see, et mida vanemaks ta saab, seda suuremaks muutub tema suhtlemisvajadus. Tal tekivad omad tegemised ja sõbrad ja ka minu roll muutub. Praegu aga tahan olla temaga ning ma naudin seda väga.
