Kaire Vilgats on seitsmendat kuud rase ja on ringi rahmeldanud, nagu polekski lapseootel — laulnud Vanemuise teatri etenduses “Viiuldaja katusel”, lõpetanud Viimsi teatris noortemuusika projekti “What” ning aidanud Tallinki uue laeva Victoria muusikaprogrammi koostada, kirjutab SL Õhtuleht.

“Ega rasedus pole haigus,” ütles Vilgats. Aprillis lubab ta tagasi tõmmata, beebi peaks sündima 25. mail.

“Eelmisel neljapäeval käisin ultrahelis ja arst ütles, et tõenäoliselt on tüdruk. Ei julge praegu siiski roosasid asju ostma hakata. Vankri ostame, voodi on olemas ja mähkimislaud ka. Teen võib-olla nii nagu sõbranna tegi, et lähen pärast lapse sündi haiglast koos mehega asju ostma. Mul on mingi ebausk, ei julge midagi ette osta, kardan, et midagi võib halvasti minna,” rääkis Vilgats.

Lauljatar on mures tuttavate pärast, kes ta lapsele halba on soovinud. “No on halbu inimesi. Minu kõrvu on jõudnud selliseid jutte, et ühed minu tuttavad sooviksid, et mul laps üldse ära kukuks. See tundub mulle endale ka totter ja see võis samahästi olla nende omalaadne huumor. Ma kuulsin seda kolmanda osalise käest ja ega ma lähe ju küsima ka. See on nagu telefonimäng, et jutt jookseb läbi mitme inimese ja lõpuks tuleb välja hoopis midagi muud, kui algselt räägitud oli.”

Vilgats tunnistab, et selle kuulmine ei olnud talle šokk, aga halb energia, mida see tekitas, oli väga tugev. “Selline asi on küll totter, aga teeb enesetunde veidi ebakindlamaks. Isegi kui nad nii ütlesid, ei olnud see just eriti naljakas. Ma ei ole kõige halvem inimene maailmas, aga kui ma ka paneksin ennast väga halva inimese olukorda, siis sellist asja ei sooviks ma küll mitte kellelegi. Ka siis mitte, kui arvaksin, et keegi sellest teada ei saaks.”

“Inimesed ümberringi on väga tähelepanelikud: oi, mis nüüd mina istun, tule, istu siia! Mul ei ole vajagi siin istuda, ma lähen niikuinii kohe minema. Mulle meeldib. Kui laps on sündinud, siis on kõik jälle vanamoodi, eks siis peab jälle uuesti kohe rasedaks jääma,” rääkis Vilgats lapseootusest.

Oma tütrele on Vilgats lapsest peale soovinud nimeks panna Anna. “Kui Johannes kuulis, et on tüdruk, siis tema pakkus kohe Johanna. Eks me vaatame, näeme seda last näost näkku ja siis selgub, kas ta on ikka Johanna ja kas ta on üldse tüdruk.”