Teletäht Tuuli Roosma on kodus oma mehe jaoks hoolt ja õrnust vajav naine, tööl aga tema nõudlik ülemus. Kui varem tundus elu mõtte tabamine Tuulile püüdmatuna, siis nüüd jookseb see tal kaksikutest poegade kujul kodus.
Teleproduktsioonifirma Reede omanik, saadete juures vajadusel nii kaadritagune toimetaja kui ka saatejuht Tuuli Roosma (35) iseloomustab oma praegust elu märksõnadega «äge», «lõbus», «pingeline», «uued olulised inimesed» ja «täiskäigul elamine». Tuuli on kaksikutest poegade …. ja …. ning režissöörist elukaaslase Arbo Tammiksaare (39) kõrval leidnud rütmi, mis võimaldab «anda hagu», lasta kaameratel suriseda, – kuigi vahest näeb ta oma kaheaastaseid jõmpsikaid vaid pool tundi päevas…
Arbo on Tuulile partner ka teles. Kuigi see ei ole alati sugugi lihtne ja probleemivaba muundumine, kehastuvad nad uut saatesarja Kinotehas käivitades hommikuti uksest välja minnes ümber – mõlemad on üle lävepaku astudes oma õiguses kindlad ja ka päris nõudlikud!
Olete Arboga koos töötanud juba aastaid. Kinotehase juures lavastab Arbo noorte näitlejakspürgijatega tuntud stseene Eesti filmidest. Soovitad sellist koostööd ka teistele paaridele?
Ei soovita. Tegelikult peab ikka omajagu kahe näoga olema, et tööl ja kodus sama inimesega erinevas rollis hakkama saada. Tööl oleme me mõlemad oma õiguses kindlad ja päris nõudlikud. Aga eraelus olen ma täpselt see naine, kes endale mantlit ise selga ei saa ja Arbo on täpselt see mees, kes märkab alati teisi enda ümber.
Samas me Arboga toetame üksteist, me oleme üksteise parimad nõuandjad ja tegelikult on hea, kui selline inimene on alati võtta. Ka töises plaanis.
Ja Kinotehases ei oleks saanud olla keegi teine algajate näitlejatega klippe lavastamas, sest Arbo on selline rezhissöör, kes paneb kasvõi riidekapi mängima. Kusjuures, ilma temata ei oleks Kinotehast üldse olemas.
Sinu ja Arbo kaksikutest pojad on nüüd juba kaheaastased. Kuivõrd on ilmet võtmas sinu varasem plaan elada veel enne, kui põnnid kooli lähevad, kusagil päris looduses? Võib-olla isegi Siberis…
Jah, me arvame endiselt, et see on väärt plaan, millega lihtsalt arvestada.
Kuivõrd sa ka tegelikult oleksid nõus jätma teleturu ja tegema taolise kannapöörde enda ja oma pere elukorralduses?
Tegemist ei ole ei kannapöörde ega üheotsapiletiga. Aasta on lühike aeg. Olen varemgi niimoodi Eestist eemal olnud. Aastaga ei unustata kedagi. Või kui unustataksegi, mis siis?
Tunned sa, et oled praegu teletegijana, ühtaegu nii ärinaisena kui ka saatejuhina sees heas mängus, kust oleks lihtsalt patt lahkuda?
Ma olen ka produtsendina pigem sisuline toimetaja kui ärimees. Sestap on minu otsused pigem sisulist laadi – kui on parajasti midagi põnevat käsil, siis oleks patt lahkuda. Kui need plaanid kannatavad oodata või on niikuinii võhm väljas, siis oleks patt lahkumata jätta.
Oled sa enesele vahest mõtteis sõnastanud, mis on sinu edu alus?
Kuna sa jätsid täpsustamata, siis räägin pigem eraelust.
See on veelgi parem!
Edukas inimene on see, kes oskab hoida õigeid inimesi. Kõikidest kõige olulisem valik elus on leida õige elukaaslane. See on mul küll õnnestunud. Igasugused suhted – nii töised kui eraelulised – peavad olema vabad ja võrdsed. Armukadedusega kedagi kinni ei hoia, küll aga hoiad vabaduse andmisega. Orjastava lepingu või rahaga head inimest tööl ei hoia. Kindlasti hoiad aga võimaluste andmisega.
Oled sa endiselt, nagu sa kunagi ütlesid, «bike- mees», või oled pöördunud tagasi chopperi usku?
Endiselt on minu kaherattaline bike, jah.
Kui tihti sa saad mahti maanteid mõõta, olla lenksus vaba kui tuul?
Valikute küsimus. Muidugi saan. Iseasi kui tihti ma tahan.
Milliseid esemelisi ekstravagantsusi oled enesele lubanud lisaks sellele, et su motoparki kuuluvad Honda CB600F Hornet ja tõukeratas?
Sellega minu esemeliste ekstravagantsuste nimekiri piirdubki.
Olete te Arboga pere mugavama elukorralduse nimel ka auto soetanud?
Ei ole. Minu meelest teeb auto omamine elukorralduse hoopis keerulisemaks. Rääkimata kallimast hinnast võrreldes näiteks taksoga.
Nojah, aga teil on ju kaksikud põnnid, keda on vaja punktist A punkti B transportida.
Lapsevanem autoroolis, kui ta on ainus täiskavanu beebiga autos, on liikluses sama ohtlik kui joobes juht. Ma ei saa aru mis võiks olla isikliku auto eelis taksole, kus juhtimisega tegeleb juht. Lisaks vabastab ta sind parkimismurest ja viib otse ukseni. Linnas käime trammiga, lapsed armastavad seda. Mina ka.
Millises vaimus kasvatad poisse – seisab nende mängunurgas mängubike, millel mööda tuba ringi rallida, ja muud säärast tehnilist atribuutikat, mis ka sinul silma särama võtab?
Tehnika ei võta minul silma särama, küll aga poistel. See, et poisid eelistavad kaltsunuku asemel autosid, sai selgeks juba nende esimeste sõnade ütlemise ajal.
Keelad sa neile Tom and Jerry multikaid, hoiad neid eemal mängupüssidest, -revolvritest, kuna selles kõiges on nii mõnegi vanema arvates liialt palju vägivalda? Usud ka sina sellesse, et poisid ei peaks üldse püssidega mängima?
Ma lihtsalt loodan, et kui nad praegu kasutavad toigast haamrina ning üksteist naelana, siis see on mööduv etapp, ealine iseärasus. Tõenäoliselt tuleb üle elada ka kõmmutamised, tongidega paugutamised, rusikavõitlus, arvutimängud ja mis kõik veel. Vaevalt keelamine etappi vahele jätab, pigem lükkab edasi või tekitab suurema huvi. Mind näiteks keelati lapsena telekat vaadata. Näete nüüd ise, mis sellest on saanud…
Mäletad sa, mida vanemad sulle ettekäändeks tõid, et sa telerit ei vaataks?
Üldse ei mäleta. Nii lihtsalt oli ja ongi kõik. Eks ma natuke kõrvalejäetuna tundsin, kui teised rääkisid koolis Dallasest või Twin Peaksist. Aga õnneks mul muidu polnud jalajälge tagumikul, nii et need hetked olid täiesti talutavad.
Milliseid reegleid ja põhimõtteid järgid ise lapsi kasvatades?
Hommikusöögiks on puder ja magama minnakse kell kaheksa. Muu on juba inimeseks kasvamise küsimus, mis pole sõnastatav reeglitega, vaid tuleb tõenäoliselt töö käigus.
Oled sa avastanud end emana tegemas midagi sellist, mis sulle lapsena sinu vanemate kasvatusmeetodites vastukarva käis?
Jah, ma mäletan konkreetselt, et mul tõmmati köögilapiga üle kriimu näo ja see oli kohutavalt vastik. Aga selle elava mälestuse hoidmise nimel olen omas pereski hoolitsenud, et sellest saaks põlvest-põlve edasikantav traditsioon.
Muid ebameeldivusi ma ei mäletagi. Pigem ma mäletan, mis mulle oma vanemate puhul meeldis – kogemata juhtunud asjade pärast ei saanud kunagi riielda. Iga tark inimene teab, et õnnetuse järel vajatakse lohutust.
See, et sa tahad köögilapiga üle näo tõmbamisest kujundada traditsiooni, kõlab veidi sadistlikult…
Eks igal perel on omad veidrused.
Kirjelda veidi oma nädalat, milline on seal valitsev proportsioon suhtes töö ja pereelu?
Kui rääkida eelmisest nädalast, mil filmisime Kinotehast, siis pean ütlema, et lapsi nägin hommikuti kuuest poole seitsmeni, mil juba tööle läksime. Kell kaks öösel naastes enam ei trehvanud. Sel ajal karjatas neid vanaema.
Kuidas jõuad end jagada poiste ja Arbo vahel? On sul seejuures mingisugused nähtamatud piirid, põhimõtted, mille vastu sa püüad mitte eksida?
Ei tea küll, et oleks vaja tekitada kunstlikke piire. Kõik on tip-top korras.
Lükkad sa näiteks mingisuguse töö pigem edasi selle nimel, et mitte ära anda traditsioonilist pühapäevahommikust pannkoogiorgiat pere seltsis?
Mingid tillukesed reeglid on küll. Ma üldiselt proovin nädalas kaks päeva puhata. Ning lõunasöögi ajaks lülitan telefoni hääletuks.
Sa kuulud liikumisse Noor Eesti, mis soovib anda lastele vanemate eestkoste kaudu valimisõiguse. Miks sa seda pooldad?
Sest lapsi ei võeta meie ühiskonnas kuigivõrd kuulda. Nad ei ole esindatud. Kõige vaesemad on mitte pensionärid, vaid üksikvanemaga pered. Olukord muutuks oluliselt, kui lapsed saaksid valimistel nähtavaks. Praegu pole nad poliitikutele oluline sihtgrupp.
Kas eksisteerib võimalus, et ka sina, ekraanilt tuntud ja positiivse imagoga hing, siirdud kord poliitikasse?
Tõenäoliselt mitte. Mulle tundub, et inimesel peab olema idealismi, visiooni ja ettevõtlikuse kõrval ka soovi ning oskust tagatubades ladusalt asju ajada. Ma vihkan kui kuupi peab läbi komnurkse augu sisse suruma. Ma lihtsalt ei taha seda teha ja oleksin ilmselt poliitikas edutu. Ütleme nii, et iseloomu sobimatus. Ja palun mind mitte valesti mõista – see ei tähenda, et ma suhtuksin üleolevalt neisse, kes on poliitiliselt aktiivsed. Absoluutselt vastupidi.
Kuivõrd erineb kas või kolme aasta tagune Tuuli praegusest Tuulist, kel on nüüd vastutust kas või emana ilmselgelt rohkem kui kunagi varem?
Ütleme nii, et sain ühel päeval väga konkreetselt aru, mis on elu mõte. Varem tundus ta käsitlematu, püüdmatu ja äärmiselt rahutukstegev, nüüd jookseb ta materialiseerunult mööda tuba ringi. See on hea tunne.
Võid sa kätt südamele pannes kinnitada, et sinust ei ole tasahilju saamas mugavat väikekodanlast, sa oled endiselt see Tuuli, kes armastab glamuuri asemel urkaid ning kingib sõpradele sünnipäevaks pornoklassikat – nagu seda sai sünnipäevaks Mihkel Raud.
Ei või. Ma olen mugav väikekodanlane. Urkad, nii palju kui neid minu ellu veel mahub, ei tee minust veel kedagi teist.
Järglase ilmale toonud naisest õhkub alati mingisugust harukordset küpsust, väärikust ning teistmoodi paeluvat seksikust – on sullegi tehtud sel teemal komplimente?
Ei ole. Ehkki ma ise tunnen ennast äärmiselt väärikana.
Aga seksikana?
Kirjaoskus on seksikas. See ei teki ega kao laste tulekuga.
Sa ei vajagi siis nagu iga teine naine selleks vahest ka kõrvalist kinnitust?
Ei vaja. Küll aga vajan ma iga päev kinnitust armastusest. Ma nimelt küsin Arbolt iga päev: «Kas sa armastad mind?» Ja tema, olles maailma kõige targem mees, ei naljata sellel teemal mitte kunagi. Ta jätab kõik muu pooleli ja ütleb iga päev täpselt ühte ja sama: «Muidugi. Kõige rohkem siin ilma peal.»
Meenub sulle viimane kompliment, mis oli sinu jaoks siiras ja sind sisimas ka tõesti liigutas?
Mulle teeb väga rõõmu, kui lapsed ütlevad «emme ilus». Nad ütlevad seda küll peamiselt siis kui ma panen selga midagi säravat ja kirevat. Ma arvan üldse, et inimene on sisimas harakas ja meile kõigile meeldivad läikivad asjad. Aga me oleme kõik nii kuradi õpitult peened ja maitsekad, et meie sisemine ihalus kirevuse järele on lämmatatud. Sära ausse!
Mõne aasta eest ütlesid, et teie Arboga evite erinevaid seisukohti selles osas, mis puudutab abielu – tema seda justkui pooldab, ent sina paraku mitte. On ta siiski juba su kätt palunud?
Kas me peame sellest vanast asjast taas rääkima? See teema ei ole ka praegu meie jaoks aktuaalne.
Miks peaks vaatama sinu uut saatesarja?
Ei peagi vaatama. Aga ma arvan, et seda on keeruline mitte vaadata. Sest nende 12 väljavalitu tee filmirolli poole on lõbus, dramaatiline ning igal hetkel eneseületamist nõudev. Seda on põnev jälgida, ma usun. See on just see saade, millele sattudes vajub käsi telekapuldiga alla ja ei suuda isegi kööki leiba ja kommi tooma minna.
Mis on selles sarjas ehk senitehtust midagi sootuks erinevat ja uuenduslikku?
Esiteks on see teadaolevalt üldse esmakordselt maailmas, kus telesarja auhinnaks on peaosa filmis. Väga võimas. Teiseks – meil on küll reality (tõsielul põhinev sari – toim.), aga sedasorti reality, milles on armastust, rõõmu, meeleliigutust, liigutavat ausust ja pisaraid, aga seda mitte negatiivses mõttes. See on üdini positiivne sari, täis eneseületusi ja üllatusi. Usun, et negatiivsus on inimesed lõplikult ära tüüdanud. Vaatame kuidas läheb saatel, kus saab kaasa elada tegelastele, kelle inimkvaliteet on tõesti kõrge.
Mis sa arvad, kuidas sa jääd mäletama oma praegust eluperioodi tulevikus?
Äge. Lõbus. Pingeline. Uued olulised inimesed. Täiskäigul elamine.
