Sarja “… ja jumal lõi naise” saatejuhi Tuuli Roosmaga (25) kohtudes tekib kahtlus, et pisikest kasvu, end Tuuliks nimetav tüdruk luiskab – niivõrd erineb ekraanilt tuttav teletibi päris-Tuulist.
“Ega ma tegelikult olegi Tuuli. Ta ise nii kangesti kartis tulla, olen hoopis Tiiu, Tuuli õde,” naerab piiga kelmikalt. “Imagomuutus on mu enda soov, ekraanil ei ole mina ise, mängin oma välimusega teadlikult.”
Pärast saate salvestamist pesed meigi maha ning seksikad rõivad asenduvad mulle omasemate teksadega – kes on päris Tuuli?
Olen mõistuslikult spontaanne inimene – ei pelga käituda igapäevaelus ootamatult. Samas pole ma enesehävitaja, tähtsaid otsuseid kaalun põhjalikult. Eelkõige talitan oma sisetunde järgi. See omadus ongi vist minu kõige suurem abimees.
Ma ei usu jumalasse, iseennast tuleb uskuda. Kõigepealt leida ja siis uskuda. Arvan, et kõige suurem jõud maailmas peitub inimeses endas. Kui kõik julgeksid oma mõtte- ja tundejõudu usaldada, elaksime ilmselt palju tervemas ühiskonnas. Mulle meeldib hästi Kivisildniku ütlus, et Eesti on masturbatiivne ühiskond, kõik tuleb ise ära teha. Ja ongi nii! Läheb tarvis suurt hingejõudu, et hetkeks taanduda ning usaldada osa töid-tegemisi teiste hoolde. Seda peaks kohe harjutama.
Ametlikult oled sa vaba ja vallaline ning ilmselt tead hästi, mida kujutab endast üksielamise võlu ja valu.
Ei tahaks nagu egoist olla – et üksi elades ei pea kellegagi arvestama jne. See ei ole õige. Ent kui ikka tunnet ja tahtmist pole, siis niisama pole nagu mõtet. Elan oma isakodus Nõmmel – sinna ma sündisin ning pikemalt pole sealt ära läinudki.
Võrreldes üksielamisega on kooselul hoopis rohkem plusse, kahekesi peaks olema ju alati tunduvalt huvitavam. Loomulikult hakatakse mingil hetkel ka teineteisele närvidele käima – kõik vajavad vahel omaette ruumi või aega. Minul on seda ilmselt üsna palju vaja. Kuid alati on ju võimalik öelda: palun mulle võimaldada olla iseendaga! See soov ei tohiks küll suhteid rikkuda.
Oled sa vahel mõelnud, et oeh, varsti võiks abielluda, lapsi saada…
Kahtlemata – perekond on jõud. Mida suurem, seda õnnelikum. Kunagi tahaksin tekitada suure pere. Lapse saamine on kihvt kogemus, selle tahaksin küll üsna varsti ära proovida.
Soov abielluda ei tulene ilmselt mitte niivõrd teisest inimesest, see on pigem enese tahtlikult ja teadlikult tekitatud vaimne seisund ja valmisolek. Tõenäoliselt tuleb alati keegi, kes näib parem – vaimukam, ilusam, ihaldusväärsem… mis tahes. Mulle meeldib mõte, et ühel päeval suudad oma sisimas olla nii kindel, et ütled – jah! Ma olen valmis! Olen leidnud! Mitte kahelda ja hüpata pea ees abiellu – minu meelest on see lahe!
#p2#Millised isikuomadused peaks sinu tulevaste laste isal kindlasti olema?
Et mille järgi hakkan peigmeest valima? Mu vanemad küsivad ka aeg-ajalt, et Tuuli, kes ja kus siis sinu kavaler on? Pärin siis vastu, et miks vanemad tänapäeval väimehi ja miniaid ei vali? Lapsed on ju siin lühinägelikkusest oskamatud – mõtlevad kuldse kuu selga. Et olgu isa ise aktiivne – miks ta oma kolleege koos poegadega külla ei kutsu?
Ainus hädavajalik eeldus on vististi ühine eetiline tasand. Kui üks kuulub roheliste liikumisse ning teine tulistab õhupüssist naabrite koera kosilasi, siis ei saa teineteise vastu austust tekkida. Lisaks on vaimustav, kui ollakse hingesugulased, suudetakse teineteist üllamatele ja parematele tegudele ergutada. Tähtis pidi olema ka, et inimesed armastaksid rääkida – vanuigi ehk suurt muud teha ei olegi. Arvan, et minu puhul on tegemist ikkagi n-ö kambajõmlusega: enne ollakse head sõbrad, tehakse kõike koos. Ja ühel hetkel võib juhtuda, aeg-ajalt nii juhtubki, et tahad inimesega juba rohkem koos olla kui ainult päeval või korra nädalas… Nii võtadki ta enda juurde elama. Ma ei otsi mingil juhul ideaalseid inimesi, Übermensche. Piisav kriteerium on mõni vaimustuma panev iseloomuomadus.
Kui suurt rolli mängib suhetes seks ja seksuaalne sobivus?
See oleneb elustiilist, kriðnaiitidel ei mängi see näiteks mingit rolli.
Seksuaalne sobivus on pigem harjutamise ning tundmaõppimise töö, millele aeg tuleb ainult kasuks. Minu meelest muudab see mõttetuks ka üheöösuhted. Siis ei tahaks ju ebameeldivalt üllatuda – meeldivaks õppimiseks pole aga aega antud.
Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, lihtsalt selle puudumine teeb õnnetuks. Kui oluline on sulle materiaalne maailm?
Meie peres polnud kunagi raha. Pikka aega töötas vaid isa, teenides leiba viiele. Mingist regulaarsest taskurahast võis ainult unistada. Asjade tarbeks toetust saada – selleks oli vaja oma projekt hästi esitada, ainus kindel doteerimist leidev tegevus oli keelekursustel käimine. Õde avastas mingis eas uue kindla mooduse – iial ei esitatud küsimusi, kui paluti raha hügieenisidemete tarbeks. Seega käis õel, va kavalpeal, kuupuhastus vahel mitu korda kuus.
Praegu on mul rahaga imelikud suhted. Asjade peale ei meeldi mulle üldse kulutada. Ega raatsi ka. Suudan ikka üllatuda, kui ostetakse 10 000 krooni maksvaid riiuleid. Ma parem teen ise – palju kihvtim!
Sel suvel viskas Tuuli toast vanad kapid välja ja ehitas asemele uue mööbli. Käis koos sõbraga ühest vanast mahajäetud majast puitu lammutamas.
Kunagi oli maja olnud roheliseks võõbatud. Räästa alt pleekimata – vetikaroheline, altpoolt rohukonna värvi, võis toredasti tonaalsusega mängida. Tulemus sai Tuuli sõnul väga äge.
Keskkoolis õppisin restaureerimist, nii et mingi kogemus on olemas. Aga lõppude lõpuks – saag ju saeb ja haamrit jõuab ikka käes hoida.
Rõivastega on sama lugu – kunagi, siis kui raha hästi vähe oli, hakkasime õega õmblusmasinal riideid kokku kärtsutama. Ega ma praegu suurt viitsiks õmmelda, aga samas ei jõua ka ebakvaliteetsete poehilpude hinda ära imestada.
Pealegi, asjad häirivad mind. Igasugune mõttetu kola. Autot ei ole – mulle meeldib Tallinna ühistransport. Näen, kuidas inimesed muretsevad kriimu pärast uhkel masinal, kardavad vargust ega saa kuidagi pargitud.
Raha kulutamine näib mulle põhjendatuna mingi meelelise kogemuse saamiseks: silma-, kõrva- või kõhutoidu tarbeks. Rändan samuti pigem odavalt ja keeruliselt. Teisest küljest võin olla ka päris ebaratsionaalne – tunnen end hästi, kui mul on igal ajahetkel vähemalt niipalju raha (eriti hea, kui jagub kahele), et nädalavahetuseks Pariisi põrutada.
Mis sind on elus edasi viinud?
Julgus olla, teha ja küsida. Kes küsib, sellele antakse.
Kahetsed sa mõnda oma senist otsust või tegu?
Üldiselt ei, mis kasu sellest hiljem oleks? Kui, siis ehk kunagist koolivalikut. Tahtsin ju alguses minna Kunstiülikooli moedisaini õppima. Konkurss oli tol aastal korralik – 44 tahtjat, 4 võeti. Esimesel korral jäin ukse taha, ja kuna ei tahtnud aastaks koju vedelema jääda, läksin hoopis majandusse. Kaks täiesti erinevat asja!
Kust üldse läheb piir õige ja vale vahel? Öeldakse, et aus inimene on see, kes valetab endale vähem kui teistele. Ükski loomuomadus pole lihtsalt hea või halb. Äkki hea on hoopis halb? Ning halb tegelikult hea.
Sest kui mõelda… televisiooni sattusin ma just tänu majanduskoolile. Diplomitööd tehes esitasin TV3 marketingile tubli koolilapse küsimusi, kõik terminid olid ju hästi värskelt meeles. Viimaks siis öeldigi – ah, ära päri, tule parem tööle!
Teletööd oled teinud vähem või rohkem kokku kuus aastat. Põhimõtteliselt on “…ja jumal lõi naise” sinu esimene autorisaade.
Praegu olen täiskohaga tööl, seni olin harjunud rohkem “laisaeluga”. Ehitussaadet “Vaaderpass” tegin 2,5 aastat kooli kõrvalt, teenisin taskuraha. Telemänge toimetan tänaseni. Aga nendega on nii, et korraga salvestatakse kümme saadet – paari kuu jagu. Varem oli siis korraga hästi palju vaba aega. Praegu käib pea jaanipäevani järjepidev töö.
Kui raskeks läheb, millest sa jõudu saad?
Parim rohi on muidugi puhkus, väljaminek senisest keskkonnast.
Mul on hea jaanalinnu omadus – pista pea liiva alla. See hoiab mind stressamast asjade pärast, mida ma nagunii väärata ei saa. Põhiliselt ongi stress tingitud ületöötamisest.
Minul tekivad siis kerged melanhooliahood, lõpmatuseni ei jõua ju kõike hästi teha. On selline saamatuse tunne, kus käsi murran ning korrutan: “I´m no good, I´m no good” , nagu kirjaneitsist õde Todd Solondzi filmis “Happiness”.
