Tüütu tüüp peakoka noaga
Kolmapäeval kell 10.30 hakkas Lyoni linnas eestlastele stopper tiksuma. Maailma mainekaima kokandusvõistluse Bocuse d´Or Eesti meeskonna — Vladislav Djatšuk ja abikokk Andrei Korobjak — ees seisab viiekilone Norra tursk, kolm kilo krevette ja 45 kammkarpi läbimõõduga 12-13 sentimeetrit. Ja siis veel mitu head kilo šoti veise välisfileed, saba ja põski.
Nii kala kui ka liharoa juurde kuulub kuni kolm lisandit, mis peavad näitama maailma hõrgumate toiduainetega (homaar, trühvlid, hanemaks jne) ümberkäimise kunsti. Liha värvi varjund ja terriini tekstuur sillutavad meie tee maitsemeistrite Olymposele.
Meie meeste treener, Gloria belglasest peakokk Emmanuel „Manu” Wille, kes räägib toidust väga ladusalt igas keeles, tohib valvata vaid köögi ukse juures.
Eesti Bocuse d´Ori president Dimitri Demjanov istub kalažürii laua taga, kui sealt täpselt viis ja pool tundi hiljem paarikümnekilone Eesti kandik roogadega mööda kantakse. Kandiku tellis Demjanov Kunstiakadeemia seppadelt — „Et oleks originaalne Eesti asi!“ — maksis peaaegu nagu Kalevipoeg mõõga eest, veerand miljonit, aga ei ajanud sakste vanaga läbi.
Dimitri elukaaslane, ajakirjaniku haridusega Eneli Mikko on Eesti delegatsiooni pressiesindaja, teabejuht jne, rahvariides tütreke Lissu loob kuvandit Eesti stendil.
Bocuse d´Or on Demjanovi suur heitlus. Hirmus edasipüüdlikkuse vedru oli tal sees juba siis, kui noor Dima ennast Nõukogude Liidu parimaks kelneriks võistles.
Koolipoisina restorani Kevad tööle minnes sattus Dima heasse seltskonda — olid veel ametis mõned eestiaegsed kelnerid, kes kandsid ilmasõjaeelseid frakke ja heljusid oma kandikutega justkui nõukogude elust kõrgemal. „Ma tahtsin ka nende sarnaseks saada,” meenutab Dimitri.
Kui tuli vabadus, sai Gloria direktor Demjanov aru, et tantsud on ses majas nüüd tehtud ja löömingud löödud. Tuleb hakata smoorima selliseid roogi, mis koolduvad Euroopa hellitatud suulagede järgi. Unistus Bocuse´i võistlusest hakkas idanema juba 1995. aastast.
„Kahju, et ma ise kokk pole,” ohkas Dimitri tollal piinatult. Aga siis ei pidanud restoranijuhi närvid enam vastu ja ta läks välismaale köögikunsti õppima.
Vahetult enne Lyoni minekut tehti ka kodumaal restoranis Egoist söökide prooviesitlus. Vaata videost!
