Ühe armastuse vigade parandus


Ühe armastuse vigade parandus

Ooperilaulja PIRJO LEVANDI ja üritusturundusega tegelev JÜRI PEETSON olid poolteist aastat lahus, proovisid uusi suhteid luua, ent leidsid siis teineteist uuesti. Justkui muinasloos.

Pirjo (35) ja Jüri (31) sõprus on kestnud peaaegu üheksa aastat. Kolm aastat tagasi läksid nad pärast kuueaastast kooselu lahku. Ettepaneku selleks tegi Pirjo. «Kui aus olla, siis meie lahkuminek oli ikka puhas Pirjo äriprojekt,» tunnistab Jüri. Ette rutates olgu öeldud, et ka ettepaneku uuesti proovida tegi naispool.

Pirjo tunnistab, et ta polnud päris kindel, kas otsus lahku minna on õige. Aga samamoodi edasi minna ka ei saanud ega tahtnud. «Paljud paarid elaksid sellise mõõnaperioodi üle, aga meie mured ei tulnud ainult meie suhetest, mõjutavaid tegureid oli ka väljastpoolt,» arutleb Pirjo.

Kuigi toona imestasid mõlemad, kuidas neil küll kogu aeg juttu jagub, kui nad ühes majas töötavad ning päevast päeva ninapidi koos on — Estonia proovis, puhvetis, kodus, tööl ja puhkehetkel —, leiavad Pirjo ja Jüri tagasi vaadates, et olulised teemad jäid tegelikult arutamata. «Elu on karm võitlus,» leiab Pirjo. «Selles võitluses peab olema üks kindel paik, kuhu raskel hetkel toetuda. Just sellest toetavast õlast jäi minul puudu.»

Solvumine tappis armastuse

Samas tunnistab Pirjo, et oleks pidanud oma muresid rohkem välja näitama. Vihastamisest ja solvumisest «lukku» minemine pole ju mingi positiivne iseloomujoon. «Elementaarne väljendusoskus, mida ma iga päev laval kasutasin, oli meie omavahelisest suhtlemisest täiesti kadunud,» imestab Pirjo nüüd. «Oma salamõtted peavad jääma, aga et teine sind mõistaks, tuleb rääkida nii headest kui ka halbadest asjadest.»

Jüri oli Pirjoga kokku saades 22aastane. Poisike ju alles! «Minu kujunemisaastad ja suureks saamise raskused jäid kõik Pirjoga kooselamise aega,» ütleb Jüri.

Kui siis noored ühel hetkel avastasid, et nende suhe ei olegi enam nii ilus nagu varem, oli kurbus suur. Lauanõusid nad ei loopinud, aga istusid päevade kaupa ja muudkui rääkisid hinge kogunenud asjadest. Lõpuks paiskus paisu tagant nii palju sellist, mis haiget tegi, et otsustati seda suppi edasi seedida eraldi.

Kuna Eesti on väike, oli tutvusringkond suures osas kattuv, nii et ka pärast lahkuminekut liikusid mõlemad samas seltskonnas edasi. Algul sõbrad ikka küsisid, kas Pirjot ja Jürit võib ikka ühte tuppa lasta, kaklemist ei tule karta, aga nende läbisaamist nähes imestasid: mis te jamate siin selle lahkumineku-jutuga. Jätkus ka ühine töö, Jüri jäi edasi Pirjo mänedžeriks.

Itaaliasse õnne otsima

Sügisel, pool aastat pärast lahkuminekut, läks Pirjo Itaaliasse tööle ja õppima. Poolteiseks kuuks. Siis pooleks aastaks. «Läksin Itaaliasse tõesti avatud südamega,» räägib Pirjo. «Uskusin siiralt, et minu õnn ootab mind seal. Aga ega asjad ei juhtu nii, nagu sa tahad, et juhtuksid.»

Tööd Pirjol Milanos jätkus — Jüri pistab lojaalselt vahele, et Pirjol on alati igal pool tööd! —, aga väga õnnelikuna ta ennast seal ei tundnud. Lauljatar avastas, et on selline kodueesti inimene, kellele meeldib küll reisida, aga pidevalt kodust eemal olla on raske. Ta ei tahtnud üksi olla ja tuli Eestisse tagasi.

Jüri tunnistab häbenemata, et Pirjost üle saamine võttis kaua aega. «Mida vanem lahku minnes ollakse, seda kauem see kestab,» ütleb Jüri. «Ja seda kauem võtab aega, et uut tõsist suhet luua. Ei jookse enam, roosid hambus, läbi vihma, nagu nooremana.»

Jüri arvab siiski, et temal oli siin Eestis kergem kui Pirjol Itaalias võõras keskkonnas. Jüri mattis oma südamevalu vastloodud üritusturundusfirmasse PNG Events: «Töö aitas üle saada. Mida vähem jääb aega mõelda, seda parem.»

Kuigi lahkumineku algatas Pirjo, tundis temagi algul igatsust ja kahetsust. «Siis mõtlesin selle üle, miks sai lahku mindud, ja et tuleb enda vastu aus olla,» meenutab Pirjo.

Armukadeduse vürts

Lahusoleku ajal oli mõlemal ka uusi partnereid. «Me olime nii kaua koos olnud, et täitsa põnev oli uusi suhteid luua,» tunnistab Pirjo. «Olime ju vabad, ei pidanud endale midagi keelama.»

Lahku minnes vaidles paar selgeks ka selle, kas omavahelistes jutuajamistes mainitakse uusi suhteid. Otsustati, et mitte küll detailselt, vaid nii, et saaks vestelda ilma piinlike pausideta.

Eks sellega kaasnes ka veidi armukadedust. Kui Jüri Pirjole muu jutu sees rääkis, et läheb õhtul koos ühe või teise naisega välja, käis Pirjol väike torge südamest läbi. «Mõtlesin, miks käis ja kas mul on õigus seda torget tunda?» mõtiskleb Pirjo.

Jüri ütleb, et need uued erinevad suhted andsid talle teadmise, mis kooselus tegelikult oluline on. «Selleni peab igaüks ise jõudma,» teab ta. «Kui ema ütleb, et võta korralik naine, siis seda ju ei usu. Aga tegelikult peab olema üks kindel linn ja varjupaik.»

Mõlemad tutvusid mitme toreda inimesega, aga nagu Pirjo ütleb: kelleski polnud seda vajalikku omadustekomplekti.

Pärast aastast lahusolekut Eestisse tagasi tulles ei jäänud Pirjol märkamata, et Jüri oli vahepeal tohutult arenenud. «Mitmed inimesed, kes teda varem teadsid, ei tunne teda praegu enam ära,» kiidab lauljatar. Veel sai Pirjo teada, et kui tal on väga raske, nii raske, et vahel oli valu pärast voodis pikali, oli Jüri ainus, kellega sai tõeliselt rääkida.

Taas kokku haigevoodi ääres

Läks vaja aga veel mitut kuud ja üht õnnetust, enne kui nad jälle kokku said. See oli aeg, kus mõlemal oli tunne, et midagi on justkui puudu. Kõik oli korras, töö sujus, tekkis turvaline rutiin. Aga elu tundus ikka kuidagi mõttetu.

Augustis kukkus Jüri rulluiskudel nii õnnetult, et üks kivikild jäi küünarnuki sisse. Samal õhtul läks ta sõpradega klubisse paari õlut võtma, aga seal oli just peetud kõva kaklus eestlaste ja venelaste vahel ja heast peast sai Jürigi obaduse kirja. Ülahuule ja nina vahel haigutas auk ja kõik kohad oli verd täis. Lisaks läks käsi mädanema.

Kui Jüri kolme nädala pärast haiglast välja sai, tegi Pirjo ettepaneku tema poole taastusravile tulla. Jüri pidi veel kuuks ajaks voodisse jääma ja vajas hoolitsust. Voodivangistuses oli ka Jüril aega mõelda, mis on elus oluline. Oli aega Pirjoga juttu rääkida.

Sellegipoolest oli Pirjo ettepanek uuesti koos proovida Jürile algul üllatus. «Me olime hästi ettevaatlikud,» kinnitab Pirjo. «Me ei jätkanud uuesti sealt, kus pooleli jäime, vaid alustasime puhtalt lehelt, kompisime teineteist, ei kiirustanud.»

«Me oleks ilma selle õnnetuseta ikka kokku saanud, aga võib-olla mitte nii kiiresti,» usub Jüri.

Saime täiskasvanuks!

Jüri ja Pirjo arutasid läbi need küljed, mis neid teineteise juures enne häirisid. Selle tulemusena proovib Pirjo nüüd oma emotsioone rohkem väljendada ega ole enam nädal aega vait, vihane nägu ees. «Parem üks korralik kaklus, kui pikk vindumine,» on Jüri seisukoht. Tema omalt poolt üritab rohkem Pirjoga arvestada.

Mõlemad on ka sisemiselt küpsenud. Selleks, et teisele midagi anda, peab kõigepealt ise ennast hindama. «Oleme nüüd mõlemad enesekindlamad,» arvab Pirjo. Lahkuminekule eelnenud rabelemise ja elus oma koha leidmise periood on selleks korraks selja taga. «Nüüd ma tunnen, et asjad, mida teen, on õiged, ja mulle meeldib neid teha,» ütleb Jüri. Nad kinnitavad üheskoos: «Saime täiskasvanuks!»

Jüri võrdleb kahe inimese vahelist suhet majaehitusega: ei ole nii, et kui maja valmis ja katus peal, siis ongi kõik. Maja tuleb kütta ja hooldada ja vahel remonti teha.

Pirjo ja Jüri tõrjuvad naerdes arvamuse, nagu arutleksid nad nüüd igal õhtul oma kooselu üle või peaksid kord nädalas suhtevärskendamise meditatsioone. «Aga nüüd teame, et võime teineteisele toetuda, et meil on ruumi koos olla, aga kui vaja, ka üksi. Teame, et võime teineteisele loota,» ütleb Pirjo. «Ja teame kindlamalt kui enne, et kui kõik muu kaob, jääb meile vähemalt «teine». See on rohkem väärt kui kõik muu.»

Kuigi vigadest on õppust võetud, ei maksa sõpradel sellegipoolest pulmakutseid oodata. «Pidu on meile töö,» põhjendab Jüri. «Me ei pea selleks abielluma, et olla tähelepanu keskpunktis ja Pirjo saaks ilusa kleidi selga panna.»