Kui kuulutustelehe Soov omanik TIIU JÄRVISTE autojutus kaasa lööb, jäävad võõramad mehed hämmastunult vait. No pole võimalik! Naised ei tea ju autodest midagi! Eriti ilusad naised!

 #p2#Viimasel ajal pole seda tegelikult ette tulnud. See aeg on läbi, kui seltskonnas autodest räägiti. Auto on uhkusasjast muutunud tarbeesemeks,» kinnitab Soovi vastutav väljaandja Tiiu Järviste (39). 

Tiiul on sõidustaazhi oma paarkümmend aastat. Tema esimene sõiduriist pärast keskkooli lõpetamist oli isa ostetud Moskvitš 412. Unistus oma raha eest soetatud isiklikust autost täitus, kui Tiiu oli 26aastane. Tol ajal oli ikka üsna ennekuulmatu, et nii noor (nais)inimene endale juba päris oma auto muretseb.

Auto- ja kingafriik

Pealehakkamist on Tiiul ikka jagunud ja nii ta sõitiski «esimese armastuse» null-viiega (VAZ 2105), mille juba paar aastat hiljem läänelikuma fassongiga null-üheksa vastu (VAZ 2109) välja vahetas.

«See oli üks väga ilus auto. Ilusat värvi ka. Tooni nimi oli «brõzgi šampanskova» (šampanjapritsmed — toim),» meenutab Tiiu. Ta soovitab automargid igaks juhuks üles kirjutada, sest kokku on tal neid senise elu jooksul olnud tohutu hulk. 

«Auto on tegelikult abivahend punktist punkti saamiseks. Nagu kingadki,» võrdleb Tiiu. Ja lisab muhedalt: «Samamoodi, nagu ma olen autofriik, olen ka kingafriik. Mulle meeldivad sellised vähe teistmoodi autod ja vähe erilised kingad. Vahe on selles, et auto peab tavaliselt kauem vastu kui kingad ja viib kiiremini kohale ka.»

Kui esimesed välismaa masinad Eesti teedel vurasid, sõitis Tiiu paar aastat Fiat Uno’dega — aastakese 55ga, teise 60ga. «Samal ajal ostsin ka esimese retroauto, mis oli Volkswagen Kupla. Rahvakeeli «põrnikas». See sai hangitud juba enne seda, kui Raimo Kägu oma «põrnikaklubi» tegi. Küll oli ilus. Kuldne,» andub käsipõsakil Tiiu meenutustele.
Lisab asjalikumalt juurde («Et meestel oleks ka, mida lugeda!»), et Kupla oli 13tolliste Mangelsi velgedega. «Ta sõidab siiamaani Tallinnas ringi. Aga kindlasti oli ta siinkandis üks esimesi omasuguseid.»

Kuldne Kupla tegi Tiiust jäädavalt retroautode austaja. Lisaks on ta armunud Ameerika masinatesse ja vaimustuses maastikuautodest. «Mul on alati olnud paralleelselt tööauto ja pühapäevaauto. Ehk siis üks maastikuauto võimalusel ikka ka,» märgib ta.
Maasturite alapeatüki avas üheksakümnendate algul Ford Bronco II. «Muide, ka maastikuautod on mul alati olnud sellised retrohõngulised, kandilised,» nendib ta. #p6#
Linnapilt näitab, et eesti naised armastavad maastureid. Tiiu pakub, et ehk on see põhiliselt turvalisuse pärast nii. «Mina ostsin oma esimese maastikuauto siis, kui last kandsin. Tundsin seal end oma kõhukesega turvalisemalt. Sest kui isegi avarii teed, on kindlam, et jääd seal sees terveks. Usun, et paljud mehed hoolitsevad oma naise eest sel viisil, et ostavad talle turvalise maastikuauto.»

See esimene maastur veenis Tiiut igaveseks ka võimsa mootori võludes. «Mind paneb ikka pead pöörama, kui kusagil V6 või V8 podinat kuulen.» Ise elab ta Tallinna vanalinnas, nii et vajadust halbade teeolude, lumevallide ja üleujutustega võidelda tal ju tegelikult pole.

Ja ka liikluseeskirjad piiravad võimsa mootori tõelist rakendamist. «Aga juba see hääl ja kuidas ta kohalt läheb… Võimas mootor võimaldab nautida sõidu ilu. Sellega sõidab auto ka aeglaselt väga kergelt,» vaimustub Tiiu. «Nõrga mootoriga autost hakkab vahel lausa kahju.»

Ta kinnitab, et hoolimata kiusatusest ta eriti kiirust ei ületa. Ka jalakäijad laseb Tiiu peaaegu alati üle tee. Siinkohal tahab ta aga südamele panna üht tõsiasja: kui auto peatub ning siis uuesti kohalt võtab, paiskub õhku topeltports heitgaase. «Nii et inimene võiks vahel arvutada, kui saastav on see, kui ühe jalakäija üle laskmiseks peab kümme autot seisma jääma.»

Eelistab erilist

Üheksakümnendate algul kuulus Tiiule ja ta sõbrale kolm seitsmekümnendate Cadillaci ja üks 1937. aastast pärinev Buick. Pisut hiljem veel ka 1939. aasta Opel Capitan. «Üks Cadillacidest vist ei saanudki sõitma, aga ülejäänud liikusid kõik,» on Tiiu uhke.
Vähe oleks öelda, et erksavärvilised Cadillacid linnapildis pilke püüdsid. Nad mõjusid toonases Datsuni-massis tõelise tulevärgina.

«Ausõna, mulle pole kunagi tähtis olnud, et minu autosid vaadataks, kadestataks. Peaasi, et mulle meeldib,» toonitab Tiiu.

Kuninglikele Cadillacidele lisandus peagi pisike Citroėn 2CV6.  #p7# «Tema oli ka vist Eestis üks esimesi. Tuli praktiliselt raamist uuesti üles «mukkida».» Erkrohelise värvi kasuks otsustas ta samuti ise.

Ehkki Tiiu oma masinatest palju peab, ei kõhkle ta neid müümast ja uutele ruumi tegemast. Nunnu pisike Citroėn sobis aga Tiiu äkilise idee ajel kingituseks paremini kui müügiks. Ehkki naised omavahel varem tuttavadki polnud, otsustas Tiiu auto kinkida kunstnik Epp-Maria Kokamäele, kelle idüllilises maakodus konnaroheline Citroėn hiljem külas piima järel aitas käia.

Tiiu elus saabus romantilise muhukese ärakinkimisega jälle mehiste maasturite periood. Nimekiri sulgus kolm aastat tagasi, kui täitus Tiiu unistus ning ta ostis endale tumelilla Chrysler PT Cruiseri, millega sõidab tänaseni. #p4#

«Ka see auto oli Eestis üks kahest esimesest omasugusest. Olin teda juba pool aastat internetist vaadanud, kui lõpuks õnnestus Motorexil tellida. #p3v#See on üksiti mu elu esimene tuliuuena ostetud auto,» mainib Tiiu, kes on ostuga siiani ülirahul. Kuigi, vabadel hetkedel võib teda näha arvutimonitori ees unistamas. Värskeim ihaldusobjekt vaatab vastu Chevrolet’ koduleheküljelt ja seda märgitakse tähekombinatsiooniga SSR.
«Aga see on liiga kallis. Ja ega kõiki ilusaid autosid peagi omama. Mehed armastavad öelda, et hea on omada ilusat naist ja ilusat autot. Aga sama lai on ka valik — palju on nii ilusaid naisi kui ka ilusaid autosid. Kõiki endale võtta ei saa ega jõua,» mõtleb Tiiu kainelt.

Ta lisab, et tema autod on ikka kuulunud sinna keskmisse hinnaklassi. «Välimuse poolest pisut edevad, aga mitte kõige kallimad.»

Trammisõit kui elamus
Päris hinge ja nime pole Tiiu oma autodele omistanud. Miskipärast tundub siiski, et enamik tema autosid on olnud meessoost. Nad on pannud naisjuhi end tundma kaitstuna ja kindlalt. «Seda Citroėni pidasin vist natuke tüdrukuks. Mäletan, et kui ta värvimiselt tuli, siis ütlesin, et nüüd said rohelise kleidikese selga. Ta oli nii väike ja õrnake,» kirjeldab ta teistsugust tunnet.

Olgu siis mehine mees või väike plika, igal juhul tuleb autosse suhtuda nagu heasse sõpra. «Tema eest tuleb hoolitseda, temast lugu pidada ja anda talle tervislikku toitu. Siis on kindel, et ka tema sind hätta ei jäta ja toob su alati koju,» kinnitab ärinaine.
Tema elu keerleb peamiselt Tallinna kesklinna ümber. Siiski ei lähe ta saja meetri kaugusele poodi autoga, vaid jalutab meelsasti. Vastupidiselt suuremale osale autojuhtidest mäletab ta suurepäraselt, millal viimati trammiga sõitis. «Sõidan hea meelega ühistranspordiga. Olen ju mingil moel nostalgiasse kalduv tüüp: meeldivad vanad autod, trammisõit, second-hand-rõivad. Ikka veel naudin trammi alumise astme peal kõikumist, selg vastu ust. Ja mu nooremale pojale meeldib ka trammiga sõita.»
Kummatigi pole Tiiu pojad, ei Eero (20) ega Ian Gustav (8), ema autolembust pärinud. Eero pole seni näinud vajadust isegi juhilube muretseda, ehkki Tiiu teda
vahel ikka selleks keelitab.

«Ma ei liigita inimesi rumalaks, kui nad autodest ja mootorist midagi ei tea. Nad võib-olla teavad palju põnevat millestki muust,» arutleb Tiiu. Selle järgi aga, kuidas mees oma auto eest hoolitseb, julgeb Tiiu tema üle otsustada küll. «Sest kui mees hoolitseb oma auto eest hästi, hoolitseb ta eeldatavasti ka oma teiste lähedaste eest hästi,» teab ta. Ja tõdeb ausalt, et ise märkab linnatänaval rohkem autosid kui mehi.