«Olen nagu jäämägi. Kahju küll, kuid ma näitan ainult seda osa, mis on vee peal,» salapäratseb Prantsuse südametemurdja OLIVIER MARTINEZ.
Nad olid kui taevas kokku pandud paar. Armsad, edukad, ilusad. Olivier Martinezil (41) ja Kylie Minogue’l oli kõik, mis täiuslikuks õnneks vaja. Ometi purunes nende suhe peale nelja koosveedetud aastat. Mõlemad väidavad, et nende vahel on ikka veel palju armastust...
Järgnevas intervjuus lubab Olivier oma südamesse piiluda, rääkides asjadest, mis on talle tähtsad.
Uus aasta tuli sinu jaoks raskete otsustega. Kui raske oli Kylie’st lahti öelda?
Ma ei räägi sel teemal kunagi... Ma ei taha temast rääkida. Olen nagu jäämägi. Jäämäe tipp on minu elu näitlejana, vee all on minu eraelu. Kahju küll, kuid ma näitan ainult seda osa, mis on vee peal.
Kas seksisümbol on ebamugav olla?
Asi pole selles, et ma ei taha olla seksisümbol — ma isegi ei tea, mis see on. Ma olen näitleja, kes mängib erinevaid rolle. Ma ei muutu oma tegelaskujudeks, nad ei ole mina. Nad on osakene minust, kuid mitte mina. Neil on oma lugu.
Kas uus soeng tähistab sinu jaoks uut algust?
Võimalik, et ühel päeval kasvatan ma oma juuksed jälle pikaks. Lõikasin juuksed lühikeseks, sest nende harjamine oli nii tülikas.
Mängid filmis Blood and Chocolate libahunti. Miks sa nõustusid selle rolliga?
Kui aus olla, siis huntide pärast. Olin meeskonnaga väga rahul, olin rahul ka stsenaariumi ja oma rolliga. Kuid mul oli huvi huntide vastu juba enne seda filmi.
Kas see oli raske roll?
Rollile saab mitut moodi läheneda. Selles rollis pidi mul olema rumeenia aktsent. Pidin oma pransuse aktsendi ära peitma! Õppisin tundma huntide käitumist. Üks mu sõber teab kõike libahuntidest ja tema oli mulle abiks.
Kas sa uurid oma rolle põhjalikult?
Seda, mida teed, tuleb alati õppida! Kui mängiksin filmis mootorratturit ega teaks, kuidas mootorratast juhtida, ei teeks ma oma tööd hästi. Näitlejale on õppimisvõimalus suur and, sest me peame mängima härjavõitlejaid, meremehi, kokkasid, presidente... olemata ise nemad. Mulle see meeldib.
Kas läksid selles rollis tagasi loodusesse?
Ma tajun hunte hästi. Me kõik oleme osaliselt loomad. Meid aretatakse siin maamunal ja me peame end loomadest paremateks, sest me oleme inimesed ning me suudame kohaneda ja intelligentsed olla. Kui keegi kedagi tänapäeval «loomaks» sõimab, on see solvang. Meil on suurusehullustus. Mina püüan olla alandlikum. Ma ei pea end hundist tähtsamaks.
Kas oled taimetoitlane?
Ei, ma söön liha. Ma lihtsalt arvan, et on viimane aeg hoolitseda meie kodu, emakese Maa eest, sest kui me seda ei tee, ei pruugi meil varsti enam kodu olla. Muidugi võime me teistel planeetidel elama hakata, aga mulle isiklikult meeldib see planeet siin.
Kas pead end alfaisaseks?
Seda ei saa mina öelda. Aga ma ei alistu kellelegi. Mind võib tappa, kuid mind ei saa alistada.
Kas kriisisituatsioonis oleksid sina see, kes tõuseb ja olukorra enda kontrolli alla võtab?
Seda ei tee mitte alfaisane, vaid kangelane! Alfaisane on domineeriv isane, kes ei lase kellelgi ega millelgi enda üle domineerida. See on midagi muud. Alfaisane on see, keda ei saa alistada.
Kas kartsid hunte?
Ei. Nad tunnetavad sinu hirmu ja võivad sind oma saakloomaks pidama hakata. Ma kardan krokodille, aga mitte hunte.
Nii et Austraaliasse sa ei lähe?
Olen Austraalias käinud ja krokodille näinud — nad huvitavad mind. Aga ma kardan neid. Võibolla sain mõnes varasemas elus krokodilli käest hammustada. Aga huntidega oli kõik korras.
Kas armastad loodust?
Armastan küll. Mulle annab energiat juba ainuüksi metsas jalutamine. Mul on vanaaegne puust paat ja mulle meeldib ookeanile seilata, mägedesse minna, kõrbes olla. See on mõnus. Linnast tuleb aeg-ajalt põgeneda. See on naljakas, aga lehma nägin ma esimest korda elus alles 20aastaselt. Ma olen kasvanud Pariisi äärelinnas, aga sellegipoolest on hea loodusega ühenduses olla. Kui ma merel olen, vaatan ma hommikul ärgates kõigepealt taevasse. Kui on tuuline, siis ma mõtlen teistmoodi. Tavaliselt ma ilma tähele ei pane, eriti Los Angeleses, kus ilm on kogu aeg ühesugune. Mulle meeldib, kui on tuuline või sajab, sest see muudab meeleolu.
Sa ei tee nii palju tööd kui teised kuulsad näitlejad. Kas see on su vaba valik?
Kui mulle pakutaks iga nädal fantastilisi rolle, võtaksin need kõik vastu. Aga kuna seda ei juhtu, eelistan ma oma aega muud moodi kasutada. Ma ei pea näitlema, et tunda end elusana. Ma tunnen näitlejaid, kes on oma tööst sõltuvuses ja nad ei suuda reaalsusesse tagasi tulla. Mina jään reaalsusesse isegi töötades, see aitab mul normaalne olla.
Kas sa teed trenni ja toitud tervislikult?
Olen pärit sportlaste perekonnast, tervis on meile väga tähtis. Aga samas olen ma prantslane ja võtan elu vabalt. Ma teen, mida tahan — ja kui sa teed seda, mida tahad, ilma liialdamata, ei juhtu midagi hullu. Mu isa oli profipoksija ja mu suguvõsas on ka muude spordialade esindajaid. Ma kasvasin üles sporti tehes. Ma ei suitseta ja ma joon vett. Mulle ei meeldi jõusaalid, seal käin ma harva. Ma pole hull oma keha järele — ma olen hull teiste kehade järele.
Milline on sinu täiuslik päev?
Mulle meeldib ärgata koos päikesega, olla koos inimestega, keda ma armastan, hästi süüa, teha mida tahan — olla vaba. Selline on minu täiuslik päev.
