Ülehomme retrofestivali Elvisena laval, seitse aastat tagasi surmasuus: meenuta, mida pajatas Carl Danhammer oma kirevast elust aastal 2011
«Mis läinud, see läinud ja ma ei kahetse midagi!» põrutab rasket maksahaigust põdev skandaalne ärimees Carl Danhammer.
Aasta tagasi ütles Carl Danhammer (53): «Minu aeg siin ilmas hakkab otsa saama. Kui ma jõulud ära näen, on hästi.»
Uus sügis on kätte jõudnud ja Carlil on hing sees. Aga seis on sant – endise elumehe maks on läbi nagu roostes sõel.
«Tänu arstidele olen veel elus. Ootan uut maksa,» lausub Carl. «Homme lähen jälle vastuvõtule, kümme liitrit vett tõmmatakse välja. See kõht siin, näe, on kõik vett täis! Olen olnud kolm-neli korda surmasuus ja koomas. Aga jumal ei taha mind! Näe, kurat, ta ei võta mind ära!»
Sa olid seltskonna säraküünal. Nüüd aga elad tagasihoidlikult vaikses paigas Tampere külje all.
Linn on ligidal ja see on täitsa piisav. Mulle meeldib siin. Ei ole ma midagi nii maal. See on hea paik. Tampere on nagu keskpunkt, kust saab ruttu igale poole, kui on vaja sõita.
Kuidas sul läheb?
Äriga on kõik tipp-topp korras, aga tervis, kurat, on kehv.
Su töölaual on kaks arvutit ja neli mobiili. Miks nii palju?
Ei ole palju. Sellega siin (näitab arvutile) suhtlen ma Venemaaga ja see siin on Ameerika äri jaoks. Mobiiltelefone on mul tegelikult seitse – iga maailma nurgaga suhtlemiseks oma. Et asjadega kursis olla.
Äri õitseb?
Ma olen vana mees. Pensionär. (Naerab.) Aga, jah, eks ma ikka toimetan. Mul on Ghanas kullakaevandused. Ma ei pea seal kohapeal olema. Saan siit, oma kodumaja teiselt korruselt asju ajada. Ghanasse ma elama minna ei plaani, ehkki mul on seal koht olemas, kus olla. Ma olen Ghanas seitsekümmend korda käinud.
Maailma majandus on parimas korras ja sul asjad sujuvad?
Mingit masu pole olnudki. Majandus on halvas korras? No ei ole! Mu endised naised Eestis küsivad abi ja ma aitan neid kõiki. Aitan kõiki oma endisi naisi ja lapsi. Suhtlen kõikidega edasi ja oleme head sõbrad. See, mis aastaid tagasi toimus ja millest meedia kirjutas, oli üks suur show.
Eestis sa enam äri ei aja?
Ei. Eestis on kõik raha ju viie-kuue inimese taskus! Teie kohalike ärimeeste taskus!
Kui vaatad Eestit täna, kakskümmend aastat hiljem – kuidas tundub?
Ma ütlesin juba oma esimeses intervjuus, et Eesti läheb Soomest ette! Ja nii ongi läinud! Eestlased on väike ja võimas rahvas, väge täis. Aga enamik teie ärimehi on vargad. Kogu riigi heaolu saab alguse advokaatidest ja ärimeestest. Nad, kurat, on teil kõik vargad ju! Nad kõik peaksid viiskümmend aastat kinni istuma!
Aga poliitikast rääkides – Lennart Meri tegi palju tööd. President peab olema alati presidendi nägu. Toomas Hendrik Ilvesest näeb kaugele, et ta on president, üks õige president! Meie välisminister Erki Tuomioja on aga nagu käpiknukk! Minister peab olema ministri nägu ja president presidendi nägu.
Igatsed Eesti aegu?
Jah, ikka mõtlen neile. Need olid kuradi head ajad. Mul on Eestis palju sõpru. Suhtlen nendega tihti, aga väga sageli ma Eestis ei käi.
Sulle meeldis Eesti elu?
Jaa! Seni oli kõik lahe, kuni viina jagus! Olin kogu aeg purjus. Pulli pidi saama! See oli hea aeg. Inimesi sai lollitada nii, et hullumiseni! Mäletan, kui Ingrid Tähismaa (Ingrid Veidenberg – toim.) oli Kroonika peatoimetaja? Siis me kahekesi koos kirjutasime naljakaid kõmu-uudiseid.
Mul on alles kõik teie väljaanded, kus on minust juttu.
Eestis polnud enne mind kollast meediat ollagi! Mina tegin selle! Andres Raidiga tegime koos esimese missivalimise, mille võitja oli minu pruut. Andresega tegime hulle asju, kurat! Mu elus on olnud palju misse.
Miks sa kõigele punkti panid?
Ma ei jaksanud enam. Mul sai sellest šõust kõrini. See oli lõpuks nii raske. Oli vargaid, maffiad, pätte. Muudkui tapeti ja rööviti! See läks üle mõistuse!
Kui sageli sa püssitoru ees oled seisnud?
Oi, ikka mitu korda! Mind ja mu naisi on üritatud röövida. Turvamehed on pidanud mind relvaga kaitsma. Avarii, mis minuga Kohtla-Järvel juhtus, oli ka ju planeeritud. Ma teadsin kõike, mis riigis toimub. Teadsin enne teisi. Olin kõikide sõber. Suhtlesin kõigiga. Maffia imestas, et olen elanud 15 aastat sellist elu ja hing on ikka sees.
Tegid sa Eestis äri ajades vigu ka?
Oh, muidugi! Kõik Ühispanga aktsiad olid ju minu käes. Müüsin need ära ja jõin raha maha. Saad aru – ma jõin kõik Ühispanga aktsiad maha!
Sa siia tagasi ei tahaks tulla?
Mis ma teeksin seal? Ei-ei! Seal ei pääse enam pirukale ligi. Nüüd peab minema just teisele poole. Toimetan Alma-Atas, Tiibetis ja Kasahstanis. Mind huvitavad kohad, mida keegi veel väga avastanud pole. Eestis pole enam midagi teha.
Su äritaip pole tulnud koolipingist...
Kooliharidusega ei tee sa elus midagi! Võid olla kuramuse doktorikraadiga tegelane, kuid äri sa ajada ei oska. Tuleb tegutseda ja pea tööle panna. Ma ei aja kunagi asju madalalt. Kui on mõni hea plaan, lähen otse presidendi jutule ja ütlen: «Dobrõi den!»
Oled sa mõelnud, et nii mõnigi kaunitar oli sinuga üksnes su raha pärast?
Muidugi! Neil tüdrukutel polnud ju midagi. Mäletan, kui Anu (Anu Saagim – toim.) tuli minu juurde, kummikud jalas. Nüüd on ta nii uhke, kurat võtaks! Ah, meil Anuga oli oma šõu. Ta on tore naine.
Ilusaid naisi on su elus olnud piisavalt?
Huhhuhh... Ära parem küsigi!
Eesti naised olid kerge saak?
Rahaga saab kõike.
On see ainult Eestis nii?
Ei. Eks ikka mujal ka. Kui on raha, on ka naisi ja pulli.
Kes su uus naine on?
Ta on salapärane naine. Ta ei taha piltidel olla. Me saime tuttavaks Eestis. Tema firma jõulupidu toimus Tallinnas ja seal tutvusimegi. Paula ikka armastab öelda, et ma olen tema suveniir. Oleme abielus olnud neliteist aastat. Tal on kaks poega eelmisest abielust. Meie ühine poeg .... on üheksa-aastane.
Kui palju sul lapsi on?
No kes seda teab! (Naerab.) Neid ikka jagub. Oma väike jalgpallikoondis tuleb vist kokku.
Su abikaasa Paula tööl ei käi?
Käib. Ta töötab ühes Soome suurimas firmas. Tal läheb hästi. Paula on väga tubli ärinaine.
Sul endal on raha nii palju, et tööd enam tegema ei pea?
Ütle, millal on inimesel raha piisavalt? Ma ei oska lõpetada tööd. Mul on õues kümme autot, kuid ikka tahaks juurde. (Naerab.)
Milline su tavaline päev välja näeb?
Ärkan kell kolm hommikul. Elan ja tegutsen Ameerika aja järgi. Kui seal inimesed tööle lähevad, hakkan mina siin asju ajama. Kirjutan ka oma elust raamatut. See ilmub eesti, soome ja vene keeles. Kui raamat valmis saab, siis tuleb sõda. (Naerab.) Loodan, et see saab kevadeks poelettidele.
Su elulooraamatu ilmumine häirib arvatavasti paljusid…
Jah, minuga on tõesti ühendust võetud ja palutud, et mõned seigad sellest välja jääksid.
Räägime tervisest. On see tõesti nii halb, kui räägitakse?
Jah, see on hull asi. Tänu arstidele olen veel elus. Maks on läbi, kuid mis on läinud, on läinud. Kui surm tuleb, siis ta tuleb. Midagi teha ei saa. Ma ei kahetse midagi.
Sa räägid sellest kõigest nii rahulikul moel...
Ma ei pabista. Mu asjad on kõik korras. Testamendid on valmis, rahaasjadega on kõik tipp-topp.
Napsutamisega on nüüd kõik?
Jah. Juba neljas aasta kuival.
Üldse ei võta?
Ei! Aga kui võtta sai, siis – see oli hea aeg, raisk. Kuradi hea aeg!
Oled vahel mõelnud ka, et miks ma nii palju jõin ja prassisin?
No ei tea, helvetti... Ei ole nii mõelnud. Ma ei kahetse midagi, kurat!
