"Ma ei tea, mitmendale kohale tulin, üldarvestuses oli 2200 osalist ja ma olin 2100., seega umbes sadakond inimest jäi minust veel tahapoole. Tore oli see, et kui ma olen Eestis olnud oma vanuseklassis viimane, siis seal ma polnudki," rõõmustas ta ning lisas, et poleks iial arvanud, et ta sellisest asjast osa võtab. "Juba see oli naljakas, kui mulle tehti Eesti koondise dress ja olin nagu valge vares sportlaste hulgas."

Tamm tunnistas, et kõige raskem oli tema jaoks jooksmine. "See tuleb meelde juba keskkooli ajast, kui tuli joosta kilomeeter aja peale, siis oli vere maitse suus," meenutas ta. "Mingi hetk olid küll ka surnud punktid, kuna kliima on seal ikka miskit muud, kuumus on pöörane. Selline tunne, et veri hakkab kõrvadest välja pumpama," vangutas ta pead.

"Ironmani loosung on, et kõik on võimalik. Ja ongi võimalik. Üks härra Jaapanist oli näiteks 85-aastane," muigas ta. "Sellest hoolimata ma täispikkasid Ironmane vast rohkem ei tee. Väiksemaid ja lühemaid distantse võin teha küll ehk poolpikk Ironman Otepääl näiteks on minu jaoks endiselt nauditav."