Ühel hetkel tuli aga endale tunnistada, et sõprusest on saanud midagi enamat ja see tundus Üllarile nii pere kui iseenese reetmisena. "Ma püüdsin seda asja pikka aega enda sees mitte näha," tõdeb ta ning kirjeldab, kuidas tollast elukorraldust kirjeldas lootus, et elu otsustab tema eest ise kõik olulisemad asjad ära. Lahenduse tõi olukord, mil nii Kristi kui Üllari naisel olukorrast kõrini sai.

"Ma ei vahetanud üht peret teise vastu," tunnistab Üllar nüüd ja juurde, et eks nende tee on kulgenud nii suurte mõõnade kui ka tormiliste tõusude saatel: isegi lahku on mindud ning seda mitu korda ja päris lõplikult.