"Kuna mu sünnipäev on keset suve, siis kooliaastais ma seda pidada ei saanudki. Pere keskel küll, aga mitte klassikaaslastega. Korra üritasin. Ei mäletagi, kas pärast kuuendat või seitsmendat klassi, otsustasin mina ka teha esimest korda sünnipäevapeo nagu teistel. Saatsin kutsed postiga, tol ajal ju e-maile polnud, isegi telefone polnud paljudel. Ema kattis pikka laua, kartulisalati ja tutvuste kaudu leti alt saadud viineritega. Külalisi ei tulnud, kõik olid suveks Rakverest ära sõitnud," meenutab ta.

"Istusime siis venna ja naabripoisiga pika laua taga, pugisime kõhud kartulisalatit ja viinerit täis ning läksime kinno India filmi vaatama. Ega vend ja naabripoiss tulla ei tahtnud, tegid seda minu lohutamiseks. Mäletan, istusin kinos ja nutsin, ei tea kas rohkem India filmi kangelannale kaasa elades või oma ärajäänud sünnipäevale mõeldes. Siis ma tõotasin, et enam sünnipäevi ei pea! Ega pidanudki, kuni kool läbi sai ja tekkis sõpruskond, kes kunagi ei lase mul sellel päeval nukrust tunda."