Eesti parim jalgpallur RAIO PIIROJA ei jahi enam võidukulda, au ega kuulsust. Vutiäss tahab isaks saada!
Raio (29) ja Marje (28) Piiroja kodumaja Sindis Pärnu jõe ääres on lumme mattunud. Aga mitte kauaks — hommikul kaks meetrit kõrged hanged on pealelõunaks paarikümne sentimeetri kõrgusteks sulanud. Raio avab ukse ja koos külalistega hüppab ei tea kust sisse pirakas konn.
«Vaata, nüüd! Kust tema, vaene loomake, keset talve siia sai,» hüüatab mehe selja tagant abikaasa Marje. Raio haarab uneähmas kahepaikse õrnalt pihku ja viib ta maja vundamendi alla, külma lume ning kaheksa-aastase setteri Dominic’i eest varju. Paar arvab, et küllap on konn nende õuetiigist ja ehmatas plusskraadide peale üles.
«Astuge nüüd sisse,» kutsub peremees.
Liikumisest sõltuvuses
Raio on neli korda — 2002., 2006., 2007. ja 2008. aastal — Eesti parima jalgpalluri tiitli võitnud. On aeg hinge tõmmata, aga puhata ta ei oska. Nii pikka vaheaega kui praegu pole Raiol enne olnudki.
«Kuu aega järjest. Ma ei suuda niisama passida. Pean kogu aeg midagi tegema,» sõnab ta. Õnneks vajas garaažisein pahteldamist ja veel mõned asjad nokitsemist.
«Minu tehtud on näiteks akvaariumialus. Ja kunagi kursusetööks tegin vanematekoju köögimööbli,» ütleb Raio, kes aastakese omandanud kutsekoolis puussepaametit. «Kui Aivar Pohlak poleks mind Pärnust Tallinna spordikooli jalgpalli õppima kutsunud, siis oleksin ma tänini mööblit teinud. Mulle puutöö meeldis.» Raio läks isegi Tehnikaülikooli ehitust õppima. Aasta oli, siis tuli profileping.
Vutiäss tunneb muret, mida teha siis, kui enam midagi teha pole. «Keha tahab ju liigutamist. See on vist tõesti sõltuvus.»
Raio on kogu aeg liikvel nagu elavhõbe. Aga ta ei tšilli ega hängi niisama. Mees ärkab hommikul hiljemalt kell kaheksa ja magama läheb vara, juba kümme.
«Nagu noor pensionär,» lausub Marje. «Ta võiks ju vähemalt vabal päeval kauem magada, aga ei!»
Raio varasel tõusmisel on naise jaoks üks tubli pluss. Marje hommikuid värvib paljude naiste unistus — mees äratab ta pudru, kohvi ja võileibadega. Uuest aastast toob-teeb Marje jälle ise süüa, sest Raio läheb Norrasse palli taga ajama.
«Ma pole kuigi hea kokk,» kurvastab Marje.
Eksis merele
«Hommikukohv voodisse» on Piirojade peres siiski vaid viimase aja komme.
«Kurda nüüd kõik südamelt ära!» ütleb Raio naisele. Marje pole mehe äraolekuga harjunud, lahkumised ja paaripäevased «tuletoomised» teevad ikka kurvaks.
«Ma olen ju nii kaua aega üksi…» poetab Marje. Raio saabudes muutuvat nende kodu aga läbikäiguhooviks, sest kõik sõbrad-sugulased tahavad kaugelt tulijat tervitada.
Uuest aastast sõidab Raio jälle Norrasse.
«Meil ongi nii, et minu kodu on siin ja Raio kodu seal,» selgitab Marje. Sarnaselt Eesti kodule jõe ääres asub ka Norra maja veekogu kaldal. Raio, kes veel mõni aeg tagasi üldse kala ei söönud, on kirglik kalamees.
«Kalasupp ajab mul tänini südame pahaks. Aga oma praetud kala nüüd juba söön,» sõnab Raio.
Raio lemmikuks on katastroofifilm «Täiuslik torm»: «Seda võin lõpmatuseni vaadata. Kalalaev läheb lõpuks põhja…»
Kord kadus Raio ka ise merele. Aastal 2003 sai ta vigastuste tõttu puhkust. Mees võttis soome kelgu ja sõitis Pärnu lahele kalale. Ta jäi õngitsema kaldast kaheksa kilomeetri kaugusel. Tunde hiljem, kui kiskus juba pimedaks, rõõmustas Raio, et kala näkkab ikka veel hästi.
«Kompass oli ka kaasas. See näitas küll vastupidiselt sisetundele hoopis teises suunas, aga olin ju terve elu seal kalal käinud...» Nii hakkaski ta kompassile vastu, sisetunde suunas liikuma. Tõusis udu, kalakütt ei näinud oma näppegi, maast rääkimata. Ta eksis ära ja istus maha lootuses, et keegi ikka otsima tuleb. Lõpuks märkas Raio kaugel udus üht tulukest ja võttis suuna sellele.
«Kui ma oleks veel paar kilomeetrit läinud, oleksin ehk Kihnu saarele jõudnud,» naerab ta tagantjärele. Sisetunne oli Raio viinud kaldale jäetud autost kaheksateist kilomeetrit eemale. «Mingit hirmu mul küll polnud ja kalapüüdmise isu see ka ära ei võtnud.»
Polnud Marje tüüp
«No, kui talle peale vaadata, siis pole ta üldse minu tüüp!» naerab Marje. Mees ja naine aasivad teineteise kallal justkui aastakümneid koos olnud paar, aga nende abielu on kestnud alles veidi üle kolme aasta. Tuttavaks said Marje ja Raio viisteist aastat tagasi.
«Kuidas ta mulle silma jäi? Mina ei tea,» kehitab Marje õlgu. Naine heidab Raiole sooja pilgu, haarab tal käest ja lisab, et kes seda meest tunneb, see saab aru, mis temas võlub. «Ta on väga hea inimene!»
Raio ja Marje nägid teineteist esimest korda treeninglaagris. Marje suusatas ja Raio tagus palli. «Ei olnud siin midagi armastust esimesest hetkest,» ütleb Raio.
Esiti olnud lihtsalt sõprus, mis hiljem kuumaks tundeks arenes. Marje mäletab, et suusatüdrukutel oli väga põnev, ja nalja sai ka ikka siis, kui jalka-poisid laagrisse tulid. Kokku hakkasid noored elama pärast keskkooli.
«Kahekümneselt umbes,» meenutab mees.
Raio jäigi palli taguma, Marje aga vahetas suusarajad politseikooli vastu.
«Ma olen kriminaaluurija, kuid ma ei tööta sel erialal,» lausub Marje. Tema kirg on hobused. Amatööride tasemel käib ta isegi võistlemas. «Mida me Marjega koos teeme? Mitte midagi. Mina olen trennis ja tema ratsutamas,» muigab Raio ja uurib Marjelt, kas nad peaks ehk õhtul koos suusatama minema. Naine nõustub.
Teenib korralikult
Raio arvab, et taas kord tema kaukasse kukkunud auhinna, lõppeva aasta parima jalgpalluri tiitli, on ta ära teeninud. Kuid kindlasti pole ta sündinud, hõbelusikas suus, andekus geenimustrites. «Mul on küll füüsiline eeldus, kasv 190 sentimeetrit, ja sisse antud väga hea mootor. Ülejäänud tuleb kõva tööga.»
Raio ütleb, et ta on alates 16. eluaastast elanud kui sõjaväes. Pubeka müristamised jäid müristamata. «Ma pole seda teist elu maitsnud, aga kindlasti oleks meeldinud. Igale mehel meeldib ju naisi vaadata ja igasugu muid lollusi teha.»
Kahetseda pole tal midagi, raskeid töövilju saab Raio tulevikus maitsta - endale ja perele paremat elu lubada.
«Jalgpallur teenib päris korralikult,» tunnistab ta. «Marje kardab, et kui ükskord jalgpall ära jääb, hakkan ma järele elama elamata elu.»
Vaatamata kõrgetele auhindadele ja kõvadele tasudele pole Raio ülbeks ega uhkeks muutunud. Marje teinekord hurjutab abikaasat, et ta võiks tuntust rohkem ära kasutada. Aga Raio on lihtne poiss.
«Norras tuntakse mind kindlasti rohkem ära ja tullakse ligi, patsutama,» lausub Raio. Ta saab sealsetes poodides tänu enda tuntusele allahindlusi.
Aga norrakalaste sõbralikkus ei veena Raiot sinna elama jääma:
«Tahan ikka tagasi koju. Oslo Vålerenga klubiga on mul veel kolmeaastane leping ja siis ehk mängin veel kolm aastat, kui midagi ära ei murra.»
Mis edasi saab, ei oska Raio praegu öelda. «Kas kohe just pensionile? Ma ei kannataks kodus istuda… Ükskõik mis ametisse, kuid kindlasti mitte treeneriks,» mõtiskleb mees. Ta pöörab pilgu Marjele.
«Tegelikult unistan ma lapsest,» sõnab Raio.
Marjel pole järeltulija vastu midagi, aga tema arvates on praegu selleks veel vara: «Sul on hea unistada, aga sa sõidad ju jälle kuudeks ära…»
