Kuigi ta oleks Eestis võinud olla edukas ärinaine, otsustas AIGI VAHING kolme aasta eest valida tühja kõhu ja hullumeelse eesmärgi — Hollywoodi südames näitlemist õppida! Mis tal pähe lõi?
Pühapäeval tervitas Aigi Vahing (33) vaatajaid TV3 uue megaprojekti «Eesti otsib superstaari» ühe saatejuhina Jüri Naela kõrval ekraanil. Los Angelese näitekoolis Steppenwolf West õppiv Aigi naasis Eestisse, sest oli põhjust. Esiteks sai ta oma aegu mainekas koolis sättida nõnda, et midagi kapitaalselt kaotsi ei läheks, teiseks pole ta aastate jooksul just kevadel Eestisse sattunud! Muide Steppenwolf Theatre Company lõi omal ajal lõi superstaar Gary Sinise, sealt sai põhja alla ka filmitäht John Malkovich,
Kohtume Aigiga Nukuteatris, mis sumiseb nagu mesilastaru. Käib kibe staarihakatiste selekteerimine superstaarisaatesse, ning pea võimatu on leida kohta, kus keegi ei laulaks või tantsiks. Lõpuks maandume ühes imekombel inimtühjas väikses saalis.
Aigi ise on justkui energiapomm, ääretult heatujuline ning kohati, seda positiivses mõttes, isegi ameerikalikult ülevoolav. Mõne hea nalja kulminatsiooniks tonksab ta intervjuu kestel korduvalt «omamehelikult» kaasvestleja õlga, öeldule justkui teatavat semiootilist punkti pannes. Heh, lahe tüüp!
Kuigi Vahing lõpetas omal ajal keskkooli viitega, oli ta sedavõrd arglik, et ei julgenud ühessegi ülikooli sisse astuda – veel vähem lavakasse! Sai hoopis tuttavaks Laila Selmanniga, kes pidas Tallinnas Eeslitalli ja oli Soomes Paparazzi modelliagentuuri omanik. Kuna nooruke Aigi sai hakkama tema laste hoidmisega, kutsus soomlanna ta Soome tööle. Seal, nagu Aigi nüüd lausub, välgatas tal küll veel mõte sealsesse lavakunstikooli proovida, kuid jättis selle sammu siiski astumata.
Soov näitlejaks saada on Aigit takka kihutanud lapsepõlvest saati, aga samas peab ta end praktiliseks inimeseks, nii maandus ta lõpuks Estonian Business Schoolis rahvusvahelise ärijuhtimise alal. «Kõik need sündmused, mis siis juhtusid — NSV Liit lagunes laiali, vanemad lahutasid —, pani mind mõtlema, et tuleks valida midagi stabiilsemat,» meenutab Aigi
Millal uuesti usku vahetasid?
See oli 2000, kui me endise elukaaslase (ärimees Indrek Kasela — toim) ja sõpradega selle millenniumivärgi eest Indiasse põgenesime. Mul läks väga hästi, töö kõrvalt tegin igasuguseid muid asju ka, edevus ajas ikka lavale, aga just seal mulle mingil hetkel tundus, et kõik ikka ei lähe päris õiges suunas. Ei näinud ma oma tulevikku turundusjuhi ega õhtujuhina, absoluutselt mitte selliseid asju tegemas. Ja mõtlesin, et mis töö see oleks, mida ma teeks — ka absoluutselt ilma rahata, iga päev! Nõnda jõudsin vana unistuse, näitlejaks saamise juurde tagasi, mis oli muidugi hullumeelsus.
Kusjuures enne seda ma ei olnud absoluutselt teatris käinud, ei tahtnud näha neid inimesi, kes teevad iga päev seda tööd, mida isegi teeks. Vaatasin enamjaolt filme, ja kui ikkagi mõnel harval korral teatrisse sattusin, siis see hetk, kui näitlejad tulid etenduse lõpus lavale, neid tänati aplausiga, tulid minul pisarad silma… See oli nii liigutav — vaadata inimesi, kes on end täiesti tühjaks mänginud, andnud endast kõik.
Intervjuud Aigi Vahinguga loe 13. märtsi ajakirjast
