«Kuulasin raskemat muusikat, lasin endale näkku neete panna… Mind kutsuti emoks, sest käisin ainult mustas,» avab oma tausta Eliise Paula Roosa, kes mängib sarjas «Unistuste agentuur» Carmenit.
Eliise Paula Roosa (17) on tagasihoidlik, pisut kinnine tüdruk. Kuid näidelda talle meeldib. Paula, nagu teda põhiliselt kutsutakse, õpib Nõmme Gümnaasiumi 11. klassis ja käib Nukuteatri Noortestuudios lavakunsti õppimas.
Sa lõpetad järgmisel aastal gümnaasiumi. Millal õpilased oma tuleviku pärast muretsema hakkavad?
On näha, et 11.-12. klassis hakkab kõigil tõsine paanika oma tuleviku pärast. Paljud tahavad välismaale õppima minna, mistõttu tuleb varakult paberimajandusega tegeleda. Mina olen veel täielikus segaduses. Üks mõte on lavakasse minna, aga mind huvitavad ka psühholoogia ja keeled.
{poolik}
Oled sa hea õppur?
Ma olen laisk ja hästi lohakas. Oleksin kindlasti parem, kui ma oma koduseid töid teeksin ja tunnis tähele paneksin. Samas, ega ma kõige hullem ka pole.
{poolik}
Kuidas sa end kooli ja töö vahel jagad?
Õnneks pole võtted väga tihti ja mu koolikohustusega on arvestatud. Siiski, ma olen saanud koolist puudumise pärast noomida, kool peab olema prioriteet. Tegelikult see nii ju ongi, näitlemine tuleb pärast kooli.
Millised ained sulle raskusi valmistavad?
Keemia, matemaatika ja füüsika. Need eksamid jätan vist vahele.
Kuidas sul puberteet möödus?
Kuulasin raskemat muusikat, lasin endale näkku neete panna… Mind kutsuti emoks, sest käisin ainult mustas. Ma lasin end proffide juures augustada, aga paljud torkisid end ise nõeltega ja augud läksid mädanema. Mul on õnneks normaalsed vanemad, nad lubasid. Loobusin neetidest paar aastat tagasi.
Milline on su läbisaamine vanematega?
Nad pole mul nii konservatiivsed kui enamik vanemaid, nad on mõistvad. Mu isa on kunstnik ja muusik, mängis kunagi Gunnar Grapsi bändis kitarri, ja ema on mul samuti kunstnik.
Koduaresti pole mind kunagi pandud, aga mingid reeglid ikka on. Näiteks peab telefon alati sees olema ja vanemad peavad teadma, kus ja kellega ma olen.
Meenub sulle mõni madistamine vanematega?
Tülisid on olnud küll, selliste väikeste, aga ka pisut suuremate nõmedate asjade pärast. Näiteks siis, kui ma pole oma tuba ära koristanud. Ja kui tuleb üks etteheide, siis järgneb neile kuhi teisigi.
Sul on 12aastane vend. Proovid sa teda kuidagi õpetada või suunata?
See ei aita midagi. Kui mu vanem õde või vend oleks mulle öelnud, et ära suitseta või joo, siis ma poleks teda ilmselt kuulanud. Need järeldused tuleb ikka ise teha. Vend on ilma mu õpetamisetagi tubli, ta tegeleb võitluskunstidega.
Milline on su elufilosoofia?
Ma ei aruta oma elu igal pool, sest inimesed on tihti kahepalgelised, tegelevad teiste inimeste asjadega. Ma olen seda nii palju kõrvalt näinud. Selle tõttu on mu sõprade ring ka hästi väike. Saan need, keda usaldan, kahel käel kokku lugeda. Kui sul on kas või üks sõber, kelle usalduse oled ära teeninud, siis oled sa üks väga õnnelik inimene.
Millised on su hobid?
Mulle meeldib joonistada ja maalida. Aga kuna ma olen laisk, siis iga mu vaba hetk kulub magamisele või söömisele või soigumisele, miks mul nii vähe aega on.
Kui sageli sa väljas käid?
Ma olen hästi tihti linnas. Hängime sõpradega, käime kinos ja kohvikutes.
Oled sa kellegagi suhtes?
Ei ole, ja südant pole ka keegi mul murdnud. Poistest pole üldse vaja suurt midagi oodata, siis ei saa neis ka pettuda.
Kuidas sa «Unistuste agentuuri» pääsesid?
Mind kutsuti eelmisel suvel katsetele. Sinna jõudes veidi kohkusin, sest enamik tüdrukuid, kes rolli kandideerisid, olid modellimõõtu. Seetõttu olin üllatunud, kui kuulsin, et roll anti mulle.
Mida oled õppinud päris näitlejatelt?
Ma olen vaadanud ja imestanud, kuidas nad hetkega ümber kehastuda oskavad. Minu roll on mulle väga omane. Aga mu isa Toivot mängiv Ivo Uukkivi pole päris elus küll selline kui seriaalis.
Millised inimesed on su seriaalipartnerid Harriet Toompere, Ester Pajusoo ja Ivo Uukkivi?
Ester, oh, Ester on nii armas ja ma tunnen mõnikord, et ta ongi mu vanaema – täpselt nagu seriaalis. Ta ikka uurib, kuidas mul läheb, ja hoiab mulle pöialt. Ester on südamlik ja siiras.
Harriet mängib mu ema. Ta on mu meelest täielik hipi, selline hajameelne, särav, õnnelik, siiras ja avatud. Temaga on hästi mugav ja mõnus koos töötada.
Ivo ongi täpselt selline, nagu ta on, armas ja naljakas, sest ta ei võta ennast liiga tõsiselt. Mulle tundub, et ta suhtub minusse hästi.
Huvitav on vaadata, kuidas Ivo ühe het-kega Toivoks kehastub. Mulle meenub üks lõbus stseen, kus ta hullab tüdrukutega basseinis ja ma pean ta sealt välja tirima. Meil sai korralikult nalja, sest ta proovis mind basseini tõmmata. Pidime mitmel korral filmimise katkestama, kuna ma ei suutnud naeru pidada.
Noortestuudio on hea hüppelaud suurele lavale?
Jah. Seal käivad noored, kes on otsustanud oma elu näitlemisega siduda. Meist mitmed on juba märkimisväärseid rolle saanud. Näiteks Ragnar Uustal mängis «Ühikarottides» Neemet. Tema on nüüd lavaka tudeng. Neid näiteid on palju.
Kas sa tahad näitlejaks saada?
Ma ei oska öelda. Lavakasse proovin kindlasti, sest järgmisel suvel, kui ma gümnaasiumi lõpetan, on sinna sisseastumiskatsed. See on mu jaoks natuke eneseületamine – katsete peale mõeldes lähen juba praegu närvi. Seal on mitu vooru, peab palju improviseerima ja valmistuda saab peamiselt vaimselt. Samas sõltub kõik sellest, kes grupi kokku paneb ja milliseid inimesi otsitakse.
Lavakas eelistatakse n-ö puhtaid lehti, kellest on lihtsam näitlejat vormida. Kas sa ei karda, et seriaalikogemus kahandab su võimalusi?
Ma ei usu. Eks ma olen nende inimeste nägu, kes on mind suunanud ja õpetanud, aga ma loodan, et see loeb pigem positiivses mõttes.
Kui palju sa end teatrieluga kursis hoiad?
Ma loen Sirbist ja Vikerkaarest etenduste arvustusi. Teatris ma kuigi tihti ei käi, kuigi tahaks. See on nõme vabandus, aga aega pole. Olen käinud kooliteatrite etendusi vaatamas, seal näeb ka neid, kes lavakasse astuda proovivad.
Millist rolli sa tahaksid mängida?
Endale täiesti vastandlikku karakterit. Praegu tunnen, et ma pole ei introvert ega ekstravert, olen midagi vahepealset.
Millises teatris sa ennast töötamas näeksid?
Draamateatris. Eks igal teatril on omad lavastused, omad inimesed ja oma aura. Draama meeldib mulle kõige enam.
Sinu lemmik mees- ja naisnäitleja?
Neid on nii palju! Eesti näitlejatest ehk Mirtel Pohla, kes on hästi armas, ja Märt Avandi tundub sümpaatne – ta laulab nii hästi. Nad tunduvad mõlemad enesekindlad ja mõnusad inimesed.
Kes on kõige parema välimusega meesnäitleja?
Kui Ivo Uukkivi praegu vastaks, siis ta ütleks, et minu arvates on selleks Tambet Tuisk, sest meil läheb jutt alati temale. Ma ei teagi, miks. Äkki on nad konkurendid? Ah, mina ei tea neid meeste asju! Rasmus Kaljujärvel, ma tean, on palju austajaid.
Oled sa varem palgatööd teinud?
Ma käisin eelmisel suvel koos sõbrannaga kaks nädalat Balbiino jäätisevabrikus tööl. Sõitsime jalgratastega kohale, panime valged kileriided selga ja toppisime päev otsa jäätist pakkidesse.
Sellist tööd ei taha ma enam kunagi teha. Meil oli isegi paar öövahetust, kella üheteistkümnest seitsmeni hommikul. Ajataju kadus täiesti ära. Jäätist saime muidugi korralikult vitsutada – ma võtsin kaks ja pool kilo juurde.
Mis tunne on ise raha teenida?
Täitsa hea tunne, väärtused loksuvad paika. Kui vanemad raha annavad, siis tekib tunne, et tegu on rahapuuga, kust seda aina tuleb. Ise teenitud raha aga oskad lugeda ja hoida.
Millele kõige enam kulutad?
Eks ikka väljas söömisele ja riietele.
Mida on õnneks vaja?
Mulle piisab vähesest, et õnnelik olla.
