Muu hulgas vastas tütar küsimusele, mis on paljusid aastaid vaevanud: kas Urmas Alender aimas oma surma ette, nagu on alates hukkumisest välja loetud tema loost "Teisel pool vett".

"Olen kuulnud tagantjärele igasuguseid jutte. Üks isa parimaid sõpru oli Tiit Haagma, kes tegeles purjetamisega. Tema on rääkinud, et isal oli paaniline hirm tormise mere ees. Kord olid nad läinud purjetama ja isa olevat keeldunud tormi ajal kajutist välja tulemast, öeldes, et temale on ette määratud merega seotud surm. Kuigi ta oli hea ujuja, kes oli käinud aastaid ujumistrennis," meenutas Alender. "Mingid märgid on ju ka tema lauludes. Aga lapsena ma loomulikult ei tajunud seda. Estonia laev oli üldse isa jaoks sümboolse tähendusega. Ta ei leidnud oma kohta Eestis ja ei leidnud seda ka Rootsis. Arutasime temaga 1993. aastal tihtipeale, mida teha, kas tulla tagasi Eestisse või jääda Rootsi. Ta ei leidnudki kunagi, kus ta peaks olema, ta jäigi sinna kahe vahele," lisas ta.

Ka Yoko ise välib laevasõitu: "Mitte otseselt Estonia pärast, vaid tollal sai nii palju laevaga sõidetud, et ei taha enam. Minu jaoks on laev ängistav maailm. Isegi Soome eelistan lennukiga sõita, rääkimata rongisõidust. Kui ükskord see Tallinna-Helsingi tunnel tuleb, olen esimesena piletijärjekorras."