Koolitusärimees Urmas Kõiv sündis läinud aasta detsembri lõpus uuesti. Ta oli Sri Lankas abikaasa ja nelja aastase pojaga kalaretkel, kui ootamatu laine nende paadi ümber paiskas…
Legendaarne ärimees, ansambli Modern Fox tuubamängija Urmas Kõiv (47) oli läinud aastal kakskümmend kaks nädalat reisil. Peamiselt Hiinas, Vietnamis ja Venemaal. Tema ja ta pere saatus rippus aga juuksekarva otsas Sri Lanka kuurordis, mida kuus aastat tagasi rüüstas tappev hiidlaine.
Mis juhtus?
Üks kohalik korraldas meile kalastusretke. Püüdsime mitte kaugel kaldast, päike paistis, meri oli rahulik, mitte miski ei ennustanud ohtu. Äkki tuli laine ja lükkas paadi ümber. Päästeveste meil seljas ei olnud. Abikaasa klammerdus automaatselt lapse külge, lastes fotoaparaadil merepõhja kaduda. Kolmest paadis olnud kohalikust polnud üldse abi. Abikätt nad ei ulatanud, igaüks võitles enda ellujäämise nimel. Siis tuli veel üks suurem laine ja me kadusime jälle vee alla. Paanikat ei tekkinud, ellujäämise soov oli suur. Õnneks meri rahunes ja meid päästis üks läheduses viibinud paat.
{poolik}
Kas panid kirikusse küünla?
Käisime pärast ühes budistlikus templis, kus kohaliku tava kohaselt ohverdasime tänutäheks eluga pääsemise eest puuviljavaagnad. Templis oleva seinamaali teemaks oli Sri Lankat räsinud hiidlaine, seal oli kujutatud uppujaid ja eluga pääsenuid. Kohalikud selgitasid maali sisu nii: halvad said surma, head jäid ellu.
Kas õnnetus muutis su maailmavaadet?
Sain aru, et viibimine siin maailmas ripub juuksekarva otsas. Elu võib muutuda juba järgmisel minutil. Rohkem tuleb nautida hetke, teha tänaseid asju rõõmuga ja olla rahul sellega, mis sul on. Ma usun nüüd senisest rohkem saatusesse. Täna tundub naeruväärne teha plaane, et saan kolme aasta pärast rikkaks ja olen tohutult edukas.
Kuidas su ärid lähevad?
Mu koolitus- ja konverentsifirma 32 töötajast on alles vaid neli. Kui enne kriisi pöörasin juhina väga paju tähelepanu oma firma arendamisele, väärtuse kasvatamisele, töötajate palkamisele ja lõpuks neile töö ettelükkamisele, siis sellest olen loobunud.
Leedus ja Poolas panin äri kinni. Horvaatia müüsin maha. Shanghais proovisin startida konverentsidega, aga loobusin ning tegin seal hoopis kinnisvaraportaali www.maimaikuai.com. Tundub, et hullemad ajad on möödas.
Mulle hakkasid rohkem meeldima kompetentsi koondamise projektid, kuhu saan valida parimad inimesed väljastpoolt ettevõtet.
Aitan teha Eesti Logistikaklasterit, mille eesmärk on Eesti eeliste tutvustamine atraktiivse transiidi- ja logistikakeskusena Hiinas, Vietnamis, Jaapanis, Venemaal, Kasahstanis ning Lääne- ja Põhja-Euroopas.
Vietnamis oli lõbus kogemus. Vanem generatsioon räägib seal veel vene keelt. Nad kiitsid Eesti geograafilist asukohta taevani, aga ühise keele leidsime alles ürituse lõpus, kui vietnamlased said aru, et me oskame laulda vene keeles samu laule kui nemad.
Mis mulje Hiinast on jäänud?
Kümmekonna aastaga on toimunud tohutu areng. Kiirteed, ülikõrged majad, kinnisvaraarendus mitte majade ega kvartalite, vaid linnade kaupa. Hiinlastel silmad säravad, vaatad neid ja märkad positiivset energiat. Euroopa linnade metroodes on väsinud inimesed. Shanghais on metroo valge, uus, inimesed on rõõmsad, mõtlevad.
Suurfirmade eelarved on suuremad kui Eesti riigi oma. Samas on suhtlemiskultuur üliviisakas, konkreetne ja püüdlik — kõik tahavad mingit asja ajada, tunnevad su tegemiste ja pakutava vastu suurt huvi.
Vahel on suhtlemisel lihtsam kirjutada, sest hääldusest on väga raske aru saada. Seega on hea, kui paber või laptop on käepärast.
Paljud unistavad Hiina võimalusest, aga täna vallutavad pigem hiinlased oma kaupadega maailma?
Tohutu dilemma. Sa vaatad Shanghai teletornist alla ja mõtled, et siin peab raha olema. Kuidas seda üles leida? Kui sa toimetad Eestis ja Baltikumis, siis oled harjunud kiire eduga. Aga nii suures linnas nagu Shanghai on jube raske saada mingisugustki aktsepteeritavat tähelepanu.
Üritad müüa, aga avastad end ostja rollist. Muide, hiina keeles tähistab sõnu «ostma» ja «müüma» erinev hieroglüüf, mida aga hääldatakse meie kõrva jaoks ühtemoodi — mai. Sa ei leia seal võtit, kuidas neile asja maha müüa. Sa proovid samu nippe, mis siin tegid, aga seal need ei toimi.
Hiinas tehakse 12 tundi päevas tööd ja saadakse 300–400eurost kuupalka ja sellega ollakse ülirahul. Samas on seal keeruline tööle võtta ühte inimest, kes teeks tööd oma kodukontoris. Nad on harjunud kambas töötama, ja kui sa seda ei suuda pakkuda, siis nad otsivad koha, kus nad saavad kambas olla. Sa pead demonstreerima haaret, aga see on kallis. Sa võid niimoodi palju raha kaotada.
Kas pead kohe kümme hiinlast palkama?
Kümme, üksteist või kaheksa hiinlast. Selge on see, et Hiinas ei saa alustada tasakesi ja ettevaatlikult. Peab suurelt mõtlema ja mingil määral ka riskeerima. Seal on väga palju rikkust ja väga palju vaesust. See tähendab seda, et vanasõna «julge hundi rind on rasvane» ei tööta. Paljud välisfirmad, keda varasemast teadsin, on seal uksed sulgenud, sest ei tasunud teha. Raha sai otsa ja loobuti.
Siiski tundsin, et Hiina on äärmiselt huvitav, ja muutsin oma äriideed. EASi esindus Shanghais ja suursaadik Andres Unga on mind ja teisi eestlasi palju aidanud.
Eesti jaoks on Hiina ikkagi võimalus, sest Aasia kaup peab jõudma ka sihtturgudele. Olgu kas raudteedpidi või laevadega. Mõlemal juhul saab Eesti müüa oma asukohta.
Kuidas sul naiste ja lastega läheb?
Mul on igast abielust üks laps. Ja ma olen ka vanaisa. Kõige vanem tütar Kertu (28) elab oma kahe lapsega Soomes. Teisel tütrel Geal (23) sündis mullu mais väike Oskar. Ma elan õnnelikult koos Anneli Kaljurannaga, kellega oleme kihlatud. Meil on nelja-aastane poeg Karl.
Kas abikaasasid on mõistlik vahetada või on õigem neid hoida?
Sa võid mõelda, et elu on lühike, aga elu on päris pikk. Inimesed teevad läbi päris palju muutusi. Mul oli muusikukarjäär, siis liikusin suure firma, EMT juhtkonda, siis eraettevõtjaks ja see kõik mõjutab mõttemaailma. Inimesed arenevad ja vahel ka erinevatesse suundadesse ning nii see läheb. Kui sa ühel hetkel avastad, et on kasvatud lahku ja ollakse noored, siis on mõlemal poolel mõistlikum võtta uus võimalus. Kõige hullem on, kui vanas eas hakkad mõtlema, et oleks võinud. Kas tead seda anekdooti? Viieteistkümnes pulma-aastapäev, naine küsib mehelt: mille peale sa, kallike, mõtled? Oleks sind viisteist aastat tagasi maha löönud, saaksin praegu vangist välja, vastab mees.
Nii kaugele ei tasu oma abielu viia. Eks ma olen vanemas eas rahulikum ka ja lollustega enam ei tegele. Kuigi ma ei ole eriline vahetaja — teine abielu kestis mul 18 aastat.
