Kas majandus- ja kommunikatsiooniminister MEELIS ATONEN ajab riigi, sõprade või omaenda asja?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen (37) on aastakese vapralt teerulliroolis istunud. Kuid keegi ei tea, kas mitte mõni ootamatu hüppekas Atoneni rulli seljast käpuli teele ei viska.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen (37) on aastakese vapralt teerulliroolis istunud. Kuid keegi ei tea, kas mitte mõni ootamatu hüppekas Atoneni rulli seljast käpuli teele ei viska.

Minister on vaieldamatult sümpaatne inimene. Suhtleb vabalt. Armastab sauna teha ja sportida. Nädalalõppudel sõidab vanematekoju Viljandisse. Eestlasele omaselt on ta rahvustaust kirju. Jakuut, venelane, ingerlane, loetles Atonen oma esiisasid ja -emasid ühes populaarses raadiojaamas.

Atonen loeb Puškinit ja Nekrassovit vene keeles. Tahaks kohe öelda: istu, Meelis, tubli, viis. Abikaasa Kätliniga (28) on tal juba kaks last: poeg Hans Erik (7) ja tütar Liis Grete (2).

Atoneni bluff?

Meelisel on plaanis mitu suurt majanduslikku otsust. Juhtkonnavahetus Tallinna Sadamas, Eesti Energia lõhkumine, Saaremaa vahet sõitvatele praamidele filipiinlaste toomine ning ilusate valgete praamlaevade asendamine odavamate, et mitte öelda uppumisohtlike metalliplärakatega. Kas lõpetamata kõrgharidusega vene filoloogil õnnestub see sama edukalt kui Nekrassovi riimide analüüs? Me ei kahtle ministri heades kavatsustes, küll aga ta sõprade omades.

Kas Atonen blufib? Kui see on bluff, siis on see arusaadav. Ka Peeter I-le käis bojaaride (loe: Gunnar Okk, Riho Rasmann, Vjatšeslav Leedo) jultumus ja ahnus närvidele. Bojaarid tahavad hinda tõsta, rohkem toetusi saada ja luksuslikumalt elada.

Kas Atonen esindab oma sõprade huve? On ta sattunud kellegi tööriista rolli? Teeb ta «toivojürgensoni» — algatab tohutul hulga protsesse, mille juhtimine tal ilmselgelt üle jõu käib? Juba hakkab linna peal tooni andma väljend: oh, need Atoneni naljad.

Kas mõni «nali» saab ka saatuslikuks, kui hobu hakkab perutama?

«Ta on otsekohene inimene, isegi liiga. Ta ei keeruta, vaid ütleb välja, mis mõttes on,» arvab sõber, endine Mõõdukate tegevjuht Tõnu Kõiv. «Ta avaldab liiga palju arvamust väljaspool haldusala. See võib saada ta komistuskiviks,» kardab Kõiv. Koos kogusid nad hilistel 1980ndatel Eesti kodanike allkirju ning hiljem ajasid TPIs üliõpilasomavalitsuse asju. Seega Atonen ei blufi, vaid on härjal sarvist haaranud.

Meelis on töökas, jonnakas ja nutikas, iseloomustab Kõiv. Nii et vaevalt on kunagine edukas orienteeruja, N Liidu koondise kandidaat Atonen see mees, kes jätaks asjad pooleli.

«Kõige julgem minister,» tunnistab üks Tallinna tippjuhte. «Uskumatu.» Vähemalt Tallinna Sadamas tundub juhtkonnavahetus toimuvat.

«Oleme endale seadnud eesmärgiks meeskonnavaliku märtsikuu jooksul ära teha. Loodame, et saame sellega hakkama,» kinnitab Tallinna Sadama nõukogu esimees Eero Tohver, kes peab end Atoneni sõbraks. «Tunneme teineteist pikalt. Minu hinnangul on Atonen tugev minister, kes teeb oma tööd suure pühendumisega. Neid inimesi, kes ministri- või ka parlamenditööd nii tõsiselt võtavad, ei ole paraku liiga palju,» tunnistab Tohver.

Tõenäoliselt tuleb uudis Mart Toominga valimisest Tallinna Sadama peadirektoriks veel enne selle Kroonika ilmumist.

Saaremaa juhtum

Edukas ärimees ja reformierakondlane Toivo Alt ütleb, et Atonen on aus inimene ja ajab õiget asja. «Andku jumal talle jõudu ja mõistust.» Alt teeb hetkeks pausi ja lisab siis, et mõistust on Meelisel piisavalt.

Toivo Alt on aastaid sõdinud piletihindade tõusu vastu saartevahelistel liinidel. Ta ei varjagi, et Saaremaa progressiivsele üldsusele ei meeldi Saaremaa Laevakompanii ehk Vjatšeslav Leedo kontroll laevaliini üle. «See on saarlastele elu tee. See ei saa olla ühe inimese käes,» ütleb Alt. «Kuid nüüd dikteerib see üks inimene kogu riigile tingimusi.»

Alt oleks hea meelega ise selles rollis. Läbikukkunud riigihankekonkursil lõi igatahes kaasa ka Toivo Aldi firma VLF.

Leedo, kes kontrollib laevaühendust mandri ja Saaremaa vahel viimased üheksa ja pool aastat ning saab seega ajada käe nii riigi kui ka iga saarlase tasku, on nimetanud asja lihtsalt naabrimeeste vimmaks. «Toivo Alt ei suuda üle elada, et mul on mõni asi lihtsamini välja tulnud,» usub Leedo. Saare meeste tülist on saanud väike erakondadevaheline tüliõun ning Toivo Aldile, endisele Ösel Foodsi suuromanikule, viirastub kõikjal Leedo karvane käsi. «Ega te ei helista mulle Leedo ülesandel?» küsib ta ajakirjanikult murelikult, kahtlustades järjekordset vandenõu.

Jämedalt öeldes on tegu juhtumiga, kus saarlased tahaksid, et ühenduse pidamise tulud ei läheks saarlase, vaid hoopis näiteks riigifirma Tallinna Sadam taskusse. Seega on uue Tallinna Sadama direktori ülesandeks kahtlemata ka Virtsu-Kuivastu praamiliini ülevõtmine.

Nojah, mõned Saaremaa juhid on juba raporteerinud, et pärast Atoneni «filipiinlased jõepraamil»-nalja ei saanud nad terve öö magada.

Vooglaiu juhtum

Reformierakonna ballil rallib Atonen Märt Vooglaiuga nii hoogsalt ringi, et fotodele jääb minister ilma abikaasata. Märt Vooglaid kuulub Tallinna Sadama nõukogusse. Vooglaid on kätt proovinud nii börsil kui ka kinnisvaraäris. Tema edukus ja läbikukkumised on suur saladus.

Kas Atonen ajab Vooglaiu asja või Vooglaid Atoneni asja? Kui Vooglaid kolm aastat tagasi riigitööle naasis, nentis Äripäev, et skandalist ja pankrotmeister on saabunud. Märt Vooglaiu käe all on pankrotistunud kalatööstus Viru Rand, kokku on ta näinud pealt vähemalt kuue ettevõtte kurba lõppu.

Saaremaal tunti Vooglaidu hüüdnime all Kakk, Tallinnas on ta omandanud tiitli Kommionu. Tal olevat võime inimesi ära meelitada ning alati ei pruugi see mõlemale osapoolele hästi lõppeda. Kas seekord on kaotaja rollis Atonen? Ei tea, kuid Vooglaiu peamisi partnereid on kõikvõimas turvaärimees Urmas Sõõrumaa, kes on pealinnas levivate kuulduste järgi üle võtmas üht väga edukat nädalaajakirja.

Sõõrumaa juhtum

Kui nüüd veidi õelalt jätkata, siis võib küsida: kelle asja ajab Atonen Eesti Energias? Kahtlemata on ahne Gunnar Oki käeke, mis vaese tarbija taskus ringi tuhlab, kõik juba närviliseks muutnud. Seega ajab Atonen õiget asja. Kuid mis saab, kui järsku asendub ahne käeke kogemata karvase küünistega kämblaga, mis tõmbab raha koos taskuga ära?

Oma huvist võtta matti ka elektritarbija taskust on teatanud ka Urmas Sõõrumaa, Eesti Energia nõukogu esimees ehk Atoneni parem käsi Eesti suurimas riigifirmas. Sisuliselt teatas «turvavana», et teeb Eesti Energias esimesel võimalusel «rehepappi» ja paneb osa vilja pihta.

Linna peal on ammu käinud jutt, et ütled Sõõrumaa, mõtled Kätlin Maran. Sõõrumaa pruudi Kätlini isal, intelligentsel puiduärimehel Priit Maranil on väike elektrijaama-idee. Priit Maran on solvunud. «Saage aru, mul on see idee juba üle kümne aasta, esimest sellist jaama nägin Rootsis 1988. Kui kaks noort inimest palju aastaid hiljem linna peal juhuslikult kokku saavad, siis ei tähenda see midagi.»

Priit Maran räägib hoopis Eesti Energia hirmukompleksidest ja sellest, et Eesti oludes monopoolne hiid ei raatsi ka oma turuosa 0,1 protsendist loobuda. Priit Maran tahab puitu põletada ja rohelist elektrit toota. Eestil on kohustus seda teha.

Sõõrumaal on hoopis gaasijaama uitmõte. Urmas ei ole loll. Ta teab, et jaama rajamine sõltub suuresti Vene riskidest — mis tingimustel saab gaasi osta. Kui Vene karule tundub Urmas maitsev, siis ta saab mõnusa gaasihinna.

On veider tunne, et kui me siin veel natuke Urmast ründame, siis ostabki ta Kroonika ära ja hakkab ise peatoimetajaks.