«Mitte kogu maa pole veel lumega kaetud. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all,» ütles Nipernaadi, kui oma suve-katide tuurilt tagasi seadusliku abikaasa manu läks. Kati Murutaril läks vastupidi — tema vastleitud ideaalmees tegi vehkat enne, kui lumi Kati talurannalt sulada jõudis….
Aastapäevad tagasi Alo Murutarist lahutanud Kati (43) rõõmustas märtsis rahvast uudisega - tema ellu ilmus lõpuks unistuste mees. Tuli tema Liu tallu ennast sulaseks pakkuma. Aga sai-jäi peremeheks. Metsamehest ja talupidajast Olev «Robinson» Veskimäe.
«Mul on kõige ilusam, tublim, täiuslikum, metsikum ja armastavam mees, keda ma iial näinud olen!» kiitis ürgnaine. Filmi «Punane elavhõbe» esilinastusel säras noorpaar käsikäes. Sedavõrd, et Kroonika oli valmis sõitma Pärnumaale õnneliku pere lugu tegema. Aga kui paar päeva hiljem Katile selle ettepanekuga helistasin, vastas ta: «LÄINUD! Pakkis eile, kui mind kodus polnud, asjad kokku ja läks - nipernaaditama. Isegi lastega hüvasti jätmata! Aga teie tulge ikkagi. Ma räägin hoiatuseks teistele tugevatele naistele, mis võib juhtuda...»
#end#
Liu küla segasummasuvilas
Esmalt traavib meile vastu paar bernhardiinivolaskit. Nende kannul kolm hobuselist. Siis tõttavad järele kaks tütart. Ja lõpuks paistab segasummasuvila nurga tagant ka perenaine ise, kurb Kati.
Aga see pole veel kõik. Toas pikutavad voodi peal teineteise kaisus kaks kassivenda - Puhh ja Notsu. Need pole niisama kassid, vaid saadud Kihnu-Virvelt endalt. Rääkimata kõikidest neist pudulojustest, hobustest, lammastest, lehmadest, kes Katil üle Eestimaa lautades-tallides juba ära ostetud või kostil-paaritamisel. Kõik need nimed - Jussid, Minnid, Tussud. Raske on uustulnukal kohe pihta saada, kas Kati kõnetab oma hobuseid, koeri, tütreid või autot.
«Kõik nad on sõbrad,» kuulutab väravalt Kati pesamuna. Ja nii ongi! Igal sammul nügib, hüppab sulle sülle koeri, ponisid, kasse, lapsi. Lapsed-loomad selles talus, kõik on pereemanda nägu - igal hetkel, sammul ülivalmid suhtlema ja end jagama.
Ise kirjanik, ei lase Kati end häirida küsimustest, vaid esitab intervjuu Liu monoloogidena.
1. Tulemine. Puukentsefaliit
Ei olnud see «Punase elavhõbeda» esilinastuse õhtu veel viimane midagi! Olime Robinsoniga veel laupäeval ja pühapäevalgi seltskonnas koos... (Ohkab.) Aga mul tuleb alustada sellest hetkest, kui ta tuli.
Robinson tuli siia Liusse, lähtudes mu järjejutust «Talv Eedenis», mida ta oli minu netisaidilt kogu aeg lugenud. Ja kuna ta oli mind juba aastaid jälginud ja endale tahtnud, siis sealt luges ta välja, et nüüd on mul piisavalt raske, et teda vastu võtta. Ja nii ta ilmuski siia Liule kohale ennast sulaseks pakkuma.
Umbes nädalaga armusin mina temasse. Ja hakkasid juhtuma tõelised imed! Siia tulles oli Robinsonil tervis läbi. Põhiliselt laastas teda puukentsefaliit - tasakaalu- ja kõnehäired, kuulmislangus ja tuhat muud asja. Nii ta tuikus mulle väravast sisse. Nagu kivihunnikuks kukkunud katedraal. Aga nädalaga toibus ta uskumatult kiiresti. Temast sai kõige... Minu elu kõige täiuslikum mees. Mis kõige rabavam - me muutusime iga päevaga järjest sarnasemaks. Nii et kõik mu tuttavad, ükskõik kas Valtu-Nõid või Supiköögi-Raissa, ütlesid: «Issand, kui ühte nägu te olete!» Päev päevalt järjest lummavamalt. Käisime ja jahmatasime järjest inimesi sellega. Energeetilise lööklainena. Kõik said järjest šoki: kui harmooniline ja kokkukuuluv paar!
2. Robinsoni-ilmutus
Just päev enne teda panin oma Liu-talu müüki. Otsustasin, et ostan suurema, kus on maad ja saan ise kasvatada kõik viljad-kartulid, kus mul on põhjust palgata sulane - isemajandav talu. Nii et Robinsoni tulles sõitsime ja otsisime mööda Eestimaad mulle sobivat talu. Vaatasime üle kümmekond kohta. Aga ma juba teadsin - see viimane, Soone talu Valtu taga Kumma külas on see, mille ostan. Pluss eraldi keskuse kõrvale veel ligi viis hektarit maad! Ja me Robinsoniga koos otsustasime, et koju jääb noorte hobuste kasvatamise taimelava, mäe otsa rajame maneežiga keskuse hobukultuuri arendamiseks. Kõrvale käsitöö- ja puidutöökoja. Laagrite jaoks katusealuse. Terve sellise elulaadikeskuse, päikesepatareidega katusel ja tuule-genekaga õuel püsti.
Aga. Pärast seda avastasin... Et Robinson on seda tüüpi mees, kellele meeldib, et ta mõttes mängib ideed läbi ja siis - ongi see tema jaoks ära olnud! Kui läks tegutsemiseks, tõmbus ta kõrvale. Nii et mina kirjutasin oma vanema poja Richardiga valmis põhikirjad-projektid. Eelmisest nädalast on mul tänu teekaaslane Margot Rahulale ja poeg Riksule nii MTÜ kui OÜ Aabrami Hobulausujad. OÜ tegelebki kogu selle hobukultuuri poolega - treeningud, teraapia. Ja MTÜ hakkab tegelema lastekodulaste, vabanenud vangide, üldse kohanemisraskustega inimestega - rehabilitatsioon, rekreatsioon, preventsioon.
Seda kõike organiseerides juhtus müsteerium. Seal Raplamaal, kuhu ma seda kõike kavandan, oleks nagu pomm plahvatanud - appi pakkus ennast oma viiskümmend inimest. Ainus, kes ära ehmatas, oli Robinson.
Üks ponidest Kati selja taga rammib koonuga kaevu. «Õeh, Tussu, keri perse!» manitseb perenaine. Hilja juba, kaevult langeb esimene laud. «Kas sai nüüd hea või...» Poni langetab sõnakuulekalt nina tagasi rohtu. Kati jätkab häirimatult monoloogi.
3. Sulane tõi uue sulase
Siinse talu mõõtmetes lahendas Robinson asjad niimoodi, et tõi enda asemele uue sulase. Iseoma puuduvaks rammuks. Kui ta ehmatas - et issand jumal, kõik see toimibki, see eit juba kirjutab, teebki kõiki neid projekte! -, siis tõmbus Robinson hästi endasse. Pusis siin nipet-näpet-töid teha. Rohkem liikus vaikselt kuskil mere ääres, sadamas, metsas. Hoidis minust eemale, et ma ei saaks küsimusigi esitada - käskude jagamisest rääkimata.
Aga veel viimasel nädalavahetusel olid meil tohutud külaskäigud. Tema eluaegsete sõprade juurde, kes on kõik Eestis hästi mainekad inimesed. Käisime pidutsesime nendega Kolga külas. Mait Maltise laulu saatel tantsisime. Tema ütles ka: «Jumal, kui sarnased te olete! Issand, kui nooruslik mees, milline paar!»
Päev hiljem, esmaspäeval kukkus Robinson kokku. Kui ta hingelt ära kukub, siis kukub ta ära ka füüsiliselt. Nii et temast saab tohkendav taat. Eile pidi ta sõitma Pärnusse mu Suzuki džiibile suvekumme panema. Aga tund aega enne ta ütles: ei saa minna, tervis on nii paha. Siis ma sõimlesin ja kaklesin, loopisin asju ja - läksin ise.
Minu iseminek lõppes sellega, et sain Suzuki esinduses kaubale, et nad võtavad mu vana džiibi tagasi ja ma saan uue, helesinise. Isuzu D-Maxi - kastiga farmeriauto, korraliku kõrge kusemisega džiibi. Veab järel kolm tonni, peal kannab tonni. Sest mul on vaja hakata vedama kõiki neid lojuseid siit uude tallu. Need pisikesed saan viia ühe raksuga. Sassi ratsatallist võtan Monty. Reede viin ma Raikkülla paaritusse, siis on mul järgmisel aastal üks väike «eestlane» juures. Sanna juurest äsja ära ostetud raskeveomära koos tänavuse varsaga tuleb Soonele läbi Ande Arula Ranna Rantšo - pistame ta mega-täkk Ekstronist uuesti paksuks. Valtu arsti Helgi juurest on mul vaja lehm tuua. Tellitud on kümme lammast. Ja siis veel eesel... Ühesõnaga, täiesti arusaadav, et ma selle vana autojussiga enam majandada ei saa.
Kui ma koju tulin, oli Robinson läinud. Koos asjadega. Ei kirja ega midagi. Ainult Brigitale ta ütles, et minu ettevõtlikkus tapab ta ära. Tal olevat vaja hinge tõmmata. Et ta ei lähe igaveseks ära, vaid järele mõtlema. Pealegi olevat meil liiga palju Vernekit, rastapatsilist südamesõpra, kah. Aga asjad võttis ta kaasa.
Ja kuna ta oli enne minekut juba nii tühi ja toss - kögisev-mögisev vanaätt -, siis eile Pärnust koju jõudes oli see mulle kergendus: oh, jess! Mõtle, kui ma oleks ta Valtusse kaasa vedanud - hakka teda siis sealt kuskile edasi kantima: võtke tagasi, mina sellist ei tellinud!
4. Kuningas ja kangelane
Aga täna jõudis ja lõikas see mulle sajaga südamesse. Vaatamata sellele, et ma olen päev otsa kirjutanud põhikirju-projekte, Delfile lugu seksuaalenergia sublimatsioonist sõjas ja Supiköögi-Raissast, tõlkinud terminoloogiat medõdede entsüklopeediaks. Tüüpiline mina - ma ei näe midagi, ainult arvuti ongi kõige-kõige tähtsam, sest muidu lähen hulluks.
Täna helistas mu kadunud venna Aarne Vasara lesk Mall, kes iga kord suudab astuda mulle konnasilma peale nii, et verd lendab sajas suunas. Tema on pärit Robinsoni kandist Kongutalt ning tegi mulle taustauuringut. Sain teada, mis tegelikult Robinsoniga toimub.
«Jää vait, tuss!» käratab Kati pesamunale, kes ajakirjaniku-onu ukselt tuppa oma seltsi nõuab. «Onu ei tule kusagile. Uks kinni!»
Üks talu on Robinsonil Annikorus, teine Soomaal, kolmas Kongutas, neljas Karulas, viies Otepääl. Kusjuures minu Juss oli viimane auto, mis Soomaalt enne laustulvavett läbi kühveldas. Pärast meid oli täielik peer - kanuud, televisioon ja turistid. Nii et neid kiireid seiklusi, uskumatuid elamusi, kokkusobimist ja -hoidmist meil Robinsoniga jätkus. Palavaid lubadusi ja kirge ka. Elasin nagu kiirrongi peal. Mille tema käivitas ja mis siis - sõitis temast üle. No vot!
Mall uuris Konguta kandist, kas nad teavad sihukest meest. Selgus, et Robinson oli veel viis aastat tagasi sealtkandi kõige töökam, ettevõtlikum, tublim. Kust tal muidu need viis talu ja Elvas maja, kus ta eksabikaasa elab.
Mina võtsin ta vastu «püksinööbina», nagu ta tuli. Neis tema taludes elab-majandab igaühes keegi sees. Ühes ta kursaõde, teises puruvanakesed - hoiavad talud korras. Ta on need raske tööga teeninud, küll Vancouveris, küll Rootsis, ja ostnud. Olnud töökas, ettevõtlik, hulljulge riskija. Noh, kuningas ja kangelane! Aga viis aastat tagasi käis tal selle hullu töö peale klõks ja katus lendas pealt ära! Ja ta kolis ära pakku, metsa Soomaale...
«Uks kinni!» käratab Kati taas pesamunale, kes tähelepanu püüdes kõõlub segasummasuvila lävel. Juba ronibki hobune poolest saati elamusse sisse. Kati käib, tõmbab ta sabapidi toast välja õue tagasi. Protestimärgiks seisab pesamuna natuke solvunult. Aga tuleb ronib siis mürts ajakirjanikuonule sülle.
5. Pohlasöödik
Kaks aastat elas Robinson täielikus erakluses Soomaal - ei elektrit, ei inimesi. Täielik tammevana, pohlasöödik ja seenemehike. Sealt edasi, selle asemel, et pöörduda tagasi oma edukuse ja äride juurde, läks ta Puiatusse õpetajaks, pärast Maarjakülasse. Ühe oma Puiatust vanglasse sattunud poisi nüüd vabanenud kambrikaaslase tõigi ta meile enda asemel sulaseks. Eile käisin temaga Pärnus töötukassas, vormistasime ta ametlikult sulaseks. Seega olen ma nüüd ametlikult tema rehabiliteerija, ühiskonda tagasi tooja. Ja kuu ajaga on tema end siin tõestanud. Tuli tegema suuri töid, need said tehtud. Nüüd ta koristab maja, teeb süüa, harjab hobuseid, hoiab lapsi.
Igatahes saab ta mu uues talus olema see mees, olgugi ainult kahekümneaastane, kes ehitab seal vajaliku valmis. Ja kolib meid siis sinna. Ja tema on see poiss, kellega hakkamegi neid vangist vabanevaid probleemseid noori Valtus oma rehabilitatsioonikeskuses ükshaaval järje peale aitama.
Aga Robinsoni ehmatas see ära, et kohe ongi vaja teha seda kõike, millest unistati. Täpselt nagu Nipernaadi, kes lubas Katile kokku, et tal on talu ja paksud lehmad. Sokutas siis Kati võõrasse tallu ja ise tegi jee vehkat.
Mu vana sõber Raivo Raave... Tema nägi pealt mu kiiret ja kirglikku armastuselugu. Kõik targad inimesed said šoki ja lööklaine sellest - missugune paar me olime! See oligi armastus! Selle mehega kokkukuulumine, see kumas tõesti kaugele. Aga Raivo ütles mulle kohe: «Te võite ju olla lummav ja maagiline paar. Aga minu kui vana guru süda ütleb: Kati, sa jääd edasi üksi nagu Kõrb-oja Anna oma Mousiga. See Katku-Villu ei kuulu sinu ellu!»
Bernhardiinide paar lösutab murul ja vaatab perenaisele kurvasilmselt, justkui teda mõistes, otsa.
Tegelikult on nad ema ja poeg. Poeg sündis ennetähtaegselt ja kaalus 300 grammi, nüüd on 130 kilo. Ja juba vanaisa. Mees on surnud, kui ta enam tittesid ei tee!
6. Minemine. Hobused tahavad süüa...
Ühesõnaga, Robinson rügas ja teenis kui hull. Ostis talusid. Tal oli seitsmekümne autoga rendifirma. Selle pingutusega, laste nimel, kasvas ta oma perest lahku. Naine elab ta Elva majas, töötab täheteadlasena Tõravere Observatooriumis. Aga nad ei elanud enam ammu koos!
Robinson, vaeseke, ei aimanud tulles, kui murdumise ääre peal mina olin. Ma ise ka ei andnud endale aru, et olen tegelikult perseserva peal. Tema arvas, et saab siin aega. Et me kõnnimegi siin kevad otsa rannal käest kinni. Lummav armuelu, hiilgavad grilliõhtud. Tema sõpradega, minu sõpradega... Ju ta kujutles sellist leebet idülli mõneks ajaks.
Aga minu hobused tahavad ikka kell seitse hommikul välja ja koerad süüa, papagoide puur puhastamist... Seda kõike tegin ma ikka üksi. Praeguseks oleme sulasega kõik ära jaganud. Ainus asi, mille ma endale jätsin, ongi hommikune sõnnikuviskamine, sest ma naudin seda. Tulen hommikul välja, musitan oma «nööbid» üle, toidan nad ära ja...
2. märtsil panin ma selle talu müüki. Ja 3. märtsil kõndis sisse Robinson. Võimatu oli mõelda, et 11. aprillil me olime ta sõpradel külas - üle platsi paar! - ja et siis ta võtab 13. aprillil sama lihtsalt kätte ja põgeneb!
Veel eile ma ei olnud üldse kurb. Aga kui täna Mallelt kuulsin - kui võimas kuningas takunagi oli. Täna lõi see lein mulle latva.
Nii. Tegutsemise mõttes on ainult üks võimalus. Koos noore sulasega hakkame me kohe elama kahe talu vahet. Tema ehitab seal, ma saadan talle brigaadi appi. Siis me kolime. Mida ma juba oskan. Nagu eelmine kord. Siia tulles oli mul ainult kolm hobust, aga nüüd on kokku seitse. Pluss lehm ja lambad...
Aga nüüd lähen ma ju kamba noorte meestega. Sulane on mul 20, mu tugi, vanem poeg Richard 21, ja mu parim sõber rastapats Vernek 23. Ma vilistan ja Vernek kas või stopib Pärnust siia, et mulle peale puhuda ja minu kõrval olla. Nii et järgmisel aastal on mul Valtus keskus püsti. Juba sel sügisel võtan ma kartuli, porgandi ja viljad oma põllult. Sellega saan hakkama nagunii, pole üldse kahtlust!
Minu südamega on nüüd kaks varianti. Esimene, et suutsin salvestada selle armastuse lööklaine ja mehega ühekssaamise, talle allumise vaimustuse...
«Reede, ei löö Tobiast! Ta on minu koer!» käratab Kati. Seepeale ründab poni emabernhardiini. «Me ei kakle, tüdrukud! Kõik on hästi!» Kati ohkab.
Et mul jätkuks nüüd kauaks sellest vapustusest saadud pauerit ja vunki. Just selle armastuse, mitte trotsi pealt edasi minna. Sest kõik need inimesed Valtus, kes minu peale juba loodavad - ma ei tohi neid petta.
Teine variant, mis võib ka kergesti juhtuda... Et muutun veel rohkem traat-eideks. (Kati käärib pitsvarrukad üles.) Näete mu muskleid! Vaat nihuke olengi! Korjan oma pitsid kokku ja siis teen igale mehele ära! Naljakas, aga tugev nagu jube! Peaasi, et minust ei saaks nüüd üle kere kibestunud armkude. Et ma lähen Valtusse külma ja jäise emandana... Jah, juhin küll oma Noa laeva edukalt teisele kaldale, aga...
7. Paitas liiga harva karu karva
Oletame, et ma oleksin Robinsoni hellemalt hoidnud, targemalt kohelnud. Lasknud tal vaikselt rahus olla...
Aga et ta nüüd hakkab ja jääbki sinusoididena robinsonaade ja nipernaade korraldama. Vajub kokku. Leiab siis jälle, kes pusib ta üles. Lahvatab põlema... Siis on jumalikult kaunis ja võimas mees. Põleb särinal läbi, pakib asjad ja läheb. Järgmisse kohta. Nagu nüüd, läks Soome jõukite talusse majavalvuriks.
«Indira, ära solguta kassi, palun! Saad kohe Puhhi käest peksa, muide!»
Tegelikult kippus tema enda armastus alguses mind lämmatama. Sest ta tuli siia tõesti, süda peo peal. Katkisena. Täpselt samamoodi, nagu nüüd läks.
Ma tänan seda õnne, mis mulle tema sinusoiditsükli järel osaks sai. Ta õppis mu lastega koos, keetis neile putru, kuulas neid ära, täitis nende soove. Aga jumal tänatud, et see nipernaadindus nii ruttu lõppes, sest muidu oleks mu lapsed ära harjunud ja nüüd reedetuna tohutult õnnetud.
8. Päevane piits ja öökohustused
See särav kaunis mees oli kögisev kämbu, kes ära läks. Kusjuures see hakkas juhtuma natuke varem. Nädala eest hakkas ta kokku vajuma ja kääksuma siin. Siis ma põrutasin talle selgest meeleheitest taldrikuga, nii et verd purskas seintele. Tahtsin lüüa vastu maad, aga läks vastu tema varvast Ja siis ta tõmbas jee. Sest ta vihkab vägivalda, ta ei taha naise käest peksa saada. Aga Viljandi traumapunktis ütles arst talle: «Luu on terve. Järelikult ei armasta naine piisavalt!»
Ja täna ei julge ma enam peeglisse vaadata. Sest selle kuuga ma läksin erakordselt ilusaks. Toonusesse, särama. Võtsin oma neli-viis kilo alla. Sest ma ei saanud öösiti magada. Seks ja sosinad, loogiline ju. Mul oli üle aasta paus, nii et ma ei olnud ühegi mehega olnud. Öösel armatsesin, päeval töötasin, õhtupoolikuti kirjutasin plaane. Eile veel vaatasin peeglisse. Sest, kui Robinson ära läks, marssisin mina juuksurisse. Midagi ma pidin siis ju ometi enda päästmiseks tegema! Asendustegevus, nagu koer hakkab kirpu otsima, et mitte teisele kõrri karata.
Sel nädalal lähen ehitusmeestega Valtusse. Tellin ära uksed-aknad. Mimmi võtsin siit lasteaiast ära, panen ta kirja Valtusse. Brigita tõstan üle Pärnust Valtu kooli. Tegelen kartuli ja vilja mahapanemisega. Nii et praegu ei ole mul aega maoli kukkuda. Ma ei tea, mida naise süda sel hetkel peab tegema. Kui ma oleksin pärisnaine, siis ma nutaksin. Aga. Ma ei oska nutta.
Korra peaaegu. Ütlesin: «Nüüd, mehed, see kohe tuleb!» Oli juba nagu orgasmieelne seisund. Siis kui nägin hobust, keda olin poolteist aastat endale tahtnud, varss kõrval. Panin raskeveokas Haldjale käed ümber kaela ja ütlesin: «Kuidas ma olen sinu järele igatsenud!» Aga ei, siis ka ei tulnud need kuradi pisarad. Kuigi Robinson nuttis mu kõrval nii, et lõuast pisarad tilkusid...
Ma iial ei usu, et julgeksin enam kedagi niimoodi oma koju lasta. Minust saab tulevane Valtu nõid või Soone-Saara, kes käib ja rapib aeg-ajalt tujude järgi miskisuguseid mehi. Ma kardan, et see võib ju juhtuda. Aga seda, et ma veel võtan kedagi oma koju, oma laste ja loomadega abielu ja armastust mängima, vaata seda ma enam ei usu! JAH.
Issanda päike hakkab selleks päevaks loojuma. Poni puruks lükatud kaevu kohale jääb ämber tuules kiikuma...
