Üheksa aastat tagasi taaslavastas Kroonika Eesti filmi üle aegade romantilisimad kaadrid – kuulsa lihahimu stseeni Agnese ja Gabrieliga.
Oli kevad 2002. Kultusfilm «Viimne reliikvia» jõudis digitaalselt taastatuna taas kinoekraanidele ja ka DVDle. Sel puhul väisasid Tallinna taas kord ka filmi peategelased Ingrida Andrina ja Aleksandr Goloborodko – üks Riiast ja teine Moskvast. Haruldast sündmust ei saanud jätta kasutamata. Romantiline paar oli kohal, tuli vaid leida neile vääriline interjöör.
Aastal 2002 pidasid Margit ja Auri Hakomaa veel paarina koos Tallinna vanalinna visiitkaardiks peetud restorani Olde Hansa. Kust mujalt võinuks otsida paremat paika keskaja moodi romantiliselt lämmatavaks atmosfääriks. Selle taasloomisel ilmutas perenaine Margit lahkelt vastutulelikkust. Ta reserveeris ühe kõrgema korruse kambritest. Kaminas leekis tuli, nagu filmi kaadris. Samuti leidis ja küpsetas ta valmis stseeni peamise rekvisiidi – kopsaka loomakintsu, mis omal ajal nõukogude kaupluste valikuga harjunud kinopublikule mõjus vaat et kaheksanda maailmaimena.
{poolik}
Ja saabusidki peategelased Ingrida ja Aleksandr, saatjaks Tallinnfilmi töötaja Margit Vremmert, kel omakorda oli õnnestunud leida teine märksõnalise tähtsusega rekvisiit – ilus kast, mida nimetati reliikviaks. See oli säilinud vaatamata Tallinnfilmi stuudio põlemisele, ladude kolimisele ja tühjendusmüükidele ja oksjonitele. Ilmselt tänu sellele, et filmi nimitegelasel olid «dublandid». Reliikvia nägi välja rohkem papist kui see ihaldusväärne «ilus kast», mis filmis intriigi käivitas. Fotograaf Aivar Kullamaa oli küll lootnud – kui juba, siis juba – Agnesele ja Gabrielile selga saada nende linased särgid… Aga need polnud ammugi ajahambale vastu pidanud. Aleksandr heitis stseeniks valmilt pintsaku seljast ja lipsu eest, jäädes valge triiksärgi väele. Ingrida varjas oma tumeda sametkleidi, võttes stseeni kohaselt ülle heleda villase salli…
Armustseenid sündisid raskelt
Üks legend «Viimse reliikvia» võtetelt räägib, kuidas režissöör Gri-gori Kromanovil oli tükk tegemist, et saada Gabrieli ja Agnese pilkudest ja kehakeelest kätte enamat kui platooniline venna-õe armastus. Aleksandr on öelnud, et tema oli filmivõtete aegu juba küps 30aastane abielumees ja tal oli raske armuda endast hulga nooremasse ujedasse plikakesse. Filmi teist blondiini, patust nunna Ursulat kehastanud temaga samaealise Eve Kiviga olnud Aleksandril flirt võtteplatsil märksa kergem tekkima…
Naljakas, aga ka 33 aastat hiljem Kroonikale lembestseeniks poseerides oli Aleksandri ja Ingrida vahel tunda sama ilmsüüta kohmakust ja ilmsüüta teineteise võõristamist. Kummaline mõelda, et Eesti filmiajaloo kõige romantilisem paar oli ja jäi päris elus teineteisele võõraks. Selgi pildistamisel oli distants kahe näitleja vahel õhus. Kuna ka filmi kuulsat pistoda polnud õnnestunud enam kaadrisse i-täpiks leida, siis proovisime sokutada aseaineks «viimset reliikviat». Küll Gabrieli teisele, vabale põlvele, küll «mättale» Agnese ette. Aga seegi jäi mõjuma kohmakalt, paaris veel enam kohatust tekitavalt. Nii et lõpuks loobusime sellest ilusast kastist.
Elavam atmosfäär tekkis Aleksandri ja Ingridaga lauda istudes ning kuulsat kintsu ja pilkude ping-pongi kaadrit reprodutseerides. Tundus, et nii suurt ja lihavat kintsu kui filmis ei olnud Margit Hakomaal õnnestunud tänapäeval hankida. (Hiljem, filmi üle vaadates, selgus, et originaal polnudki ehk suurem – ju siis lihtsalt aeg ja nostalgia kasvatasid selle mälus suuremaks). Aga Olde Hansa oma oli palju maitsvam kui see, mis 1969. aastal filmi võtetel, kiitsid mõlemad peaosalised. Kuulsat stseeni filmiti tookord mitu päeva, nii et lõpuks oli kints ära näritud ja külmkapis seismisest siniseks vintskunud…
Gabriel kiitis ennast
Intervjuud tehes oli tunda, kuidas Gabriel, Goloborodko, tunneb end endiselt elu parimas vormis olevat. Agnese, Andrina vastu ilmutas ta comme il faut’likku viisakat härrasmehe elegantsi. Aga hetk hiljem unustas end, ja säras daami oma jutu ja enesekiitmisega üle. Seda vaiksemaks Agnes omakorda tõmbus. Filmis luges Agnesele eesti keele peale Mare Garšnek. Sestap oli pisut ehmatavgi kuulda päris-Agnese häält. Sellest kõlas küll agneselikku flegmaatilisust, kuid samas pisut ootamatut karedustki tämbris. Eve Kivi on kunagi öelnud, et Ingridal ei läinud oma elu armastuse, läti skulptori Juris Abelinšiga kõik ainult õnnelikult, ja naine on kõvasti oma elu põletanud… Aleksandri üks ja ainus abielu näitlejannast abikaasa Svetlanaga püsib viiendat aastakümmet…
Intervjuu lõpu poole, kui ka Ingrida sõna sai ja avanema hakkas, vaatas Aleksandr kella ja kiirustas takka – õhtuse piduliku esilinastuseni olid jäänud loetud tunnid: «Enne banketti pean ma jõudma kindlasti veel hotellist duši alt läbi käia ja ülikonna üle triikida…» Nii jäigi Ingrida lugu pärast elu Agnesena siis poole peale.
Lennart Meri ulatas abikäe
Ka vastuvõtul Coca-Cola Plaza sviidis tõmbus Ingrida tagaplaanile – seal säras läti blondiini üle meie oma diiva Eve Kivi. «Viimse reliikvia» võttegrupi taaskohtumise elevuses ja rõõmus püüdis Eve tuntavalt rohkem pilke kui Ingrida. Ta teenis meeskolleegidelt järjest embusi ja suudlusi. Filmi Siim – Uldis Vazdiks (1941–2006) – haaras Eve sülle. Täpselt nagu filmis – «Kallista mind natuke, küll sa siis näed!»
Ingrida tundis end temast kuus aastat vanema, aga väliselt tunduvalt paremas vormis Eve kõrval silmanähtavalt kohmetuna. Hingel ilmselt koorem – et üle hulga aastate eestlaste pilgu all, peaks ta olema see igavese nooruse ja ilu sümbol, kelleks ta ekraanilt eestlaste jaoks on ju jäänud. Eve särades, taandus Ingrida eemale nurgadiivanile. Kuni siis «Viimse reliikvia» toimetaja, Eesti president Lennart Meri märkas, läks ja Ingrida toanurgast käesuudlusega taas keskpõrandale meelitas…
Armukobar võtteplatsil
Üle aegade kõige populaarsema Eesti mängufilmi legendi toetab ka «Viimse reliikvia» võtteplatsil hargnenud Hollywoodi mastaapi armukobar. Režissöör Grigori Kromanov oli armunud oma peakangelannasse Agnesesse – Ingrida Andrinasse. Filmi Gabrielile – Aleksandr Goloborodkole – meeldis Agnesest enam nunn Ursula – Eve Kivi. Ka meie Evet ei jätnud Goloborodko külmaks. Aga ainult seni, kuni mehel Gabrieli karvad-vammused üll, nendeta oli ta Eve sõnul «ehmatavalt teistsugune, täiesti tavaline mees». Ingrida omakorda oli kergelt võlutud Hans von Risbieterist – Raivo Trassist….
Nüüd, nelikümmend kaks suve hiljem võtab Paavo Kanguri raamat «Viimne reliikvia. Pilk legendi taha» suve 1969 legendi ilusti kokku: «Kui sai läbi lühike Eestimaa suvi ja võtted romantilises Taevaskojas, lõppesid ka suveromansid. Nii sai Virtsu kadakate vahel läbi ka filmi poololematu suhtekolmnurk. Trassile hakkas meeldima hoopis üks grimeerija, Aleksandr külmetus ja Eve Kivi hakkas üha enam kaskadööride seltsis ratsutamist ja võitluskunste harjutama…»
Ilmselt on «Viimse reliikvia» igihalja edu saladus just selles, et see on meil ka ainus Hollywoodi mõõtu linateos, mis täitis meie janu oma iidolite järele. Film, mille sünnilugu on aja möödudes üha enam legende väärt. Ka sellepärast, et eesti filmi romantilisima armastajapaari loonud ukrainlane Aleksandr Goloborodko ja lätlanna Ingrida Andrina jäidki eestlastele ainult Gabrieliks ja Agneseks, ega «määrinud» end siin järgmiste filmi- ega teatriosadega, ei vananenud rollist rolli meie silme all. Neid kaht ei näe me argipäeviti poes või turul, vaid ainult «Viimse reliikvia» suurte aastapäevade puhul...
