Ansambli Zone solisti VAIKE HANNUSTi ammune salaunistus oli saada striptiisitariks. Osalt on see unistus täitunud. «Ka laulmine on omamoodi striptiis,» sõnab Vaike.
Vaike Hannust (27) küttis Eurovisiooni Eesti finaalis kirgi elegantse keebiheitmise ja ülipikkade jalgadega. Nagu viimasel ajal kombeks, kirjutatigi Vaike jalgadest rohkem kui tema esitatud palast «Turn the Tide».
Kuid kes siis ikkagi on see oivaline pikakoivaline kaunitar, kes peidab end Zone’i nime taha?
Kuidas sündis Zone?
Zone sündis kaheksa aastat tagasi, kui õppisin Otsa-koolis. Helilooja Risto Rebane otsis sobivat häält ning minu mahe tämber ja jazzilik tantsumuusika sobisid hästi kokku. Sealt algas koostöö. Salvestasime laule ja andsime kontserte. Pärast esimest hoogu kontserttegevus rahunes ja salvestasime ainult stuudios.
Eelmise aasta kevadsuvel võtsime kindlaks sihiks Zone’i plaat ilmutada. Sügisel sai mõte teoks ja praegu valmistume taas kontserdiks. Tahame publikule pakkuda mõnusa show koos hea valguse, räppari ja saksofonistiga.
Miks just selline nimi?
Zone sümboliseerib igaühele mingit erinevat seisundit. Me ei sea raame, millisesse tsooni Zone’i muusika kedagi viib, seepärast ongi lihtsalt Zone — täpsemalt piiritlemata, jättes vabaduse igaühe fantaasialennule. Minule seostub Zone millegi ebamaisega, rohelise värvi ja transiseisundiga.
Suurim kogemus, mille sa Eurovisioonilt said?
Suur kogemus oli kindlasti otse-eeter. Väga meeldiv oli koostööd teha hea, asjaliku ja põhjaliku tiimiga. Hea meeskonnatöö on omaette elamus.
Jäite kaheksandaks. Mitmendat kohta ise ootasid?
Objektiivselt arvasin, et 5.–8. koht. Nii läkski. Rahva arvamust ei osanud ette näha, kuigi võidulaulul tundus olevat kõige kõrgem potentsiaal. Samas oli minu esitatud laul ilus, meloodiline ning meeldejääv, tihtilugu meeldib kuulajatele just selline.
Mulle meeldis väga Priit Pajusaare mõte, et sellisel konkursil ei saa teha 2.–10. koha paremusjärjestust. Saab vaid eristada parima ja head laulud. Aga olla kümne seas — see on juba võit omaette, eriti tänavu, kus konkursile esitati rekordhulk laule.
Kellele sa ise maksimumpunktid oleksid andnud?
«Tiile». Huvitav, julge ja igati meeldejääv laul koos stiilse esitusega.
Kui kaua te oma plaati «Kirgede keeled» ette valmistasite?
Albumil on kogu Zone’i loomingu paremik algusaastatest tänaseni. Niisiis võib öelda, et ettevalmistused kestsid kaheksa aastat. Tänu sellele on plaadil ka oma hing ja ajalugu. Kaua tehtud, kaunikene.
Kas plaadi müüginumbrite üle on põhjust rõõmustada?
Jah, ja arvan, et need aina kasvavad. Seda albumit ostetakse rahulikult pikema aja jooksul. Selle plaadi ilmumise eesmärk ei olnud teenida isiklikku kasu, vaid jätta tehtud tööst jälg.
Mis töö sulle leiba annab?
Ma pole hommikust õhtuni tööl käiva inimese tüüp. Minu tegemised on jaotatud üsna ebakorrapäraselt — see annab omakorda elule vürtsi ja tõrjub rutiini. Kuid siiski, lauljatöö kõrvalt õpetan lastele–noortele laulmist laulustuudio vormis, individuaalselt, arvestades eelkõige õpilaste muusikalist maitset ja soove. Näiteks eesmärgiga elu mitmekülgsemaks muuta õppisin ka maniküürimist. Tööle pole hakanud, kuid kasu on sellest palju.
Miks just maniküür?
Mul on iluteemalised huvid ja tahtsin midagi uut juurde õppida. Kahekuine kursus Tartu Iluravi Erakoolis oli väga vaheldusrikas.
Kaua sa lauluõpetajana oled töötanud?
Sellel alal olen veel algaja. Käib teine aasta.
Millist muusikat ise kuulad?
Olen vastuvõtlik väga erinevale muusikale. Enamasti peavad sõnum ja muusika moodustama mõnusa komplekti — siis on hea. Minu kui laulja arengut on kindlasti mõjutanud Tina Turner ja Madonna. Meeldivad Sting, Pink, Shania Twain, Mike Oldfield, Diana Krall jne. Lisaks armastan väga tantsu/klubimuusikat, mille puhul ma sõnumit ei otsi. Seal on määrav rütm ja võimalus end välja elada.
Keda Eesti artistidest imetled?
Peamised lemmikud on n-ö vanad tegijad nagu Tõnis Mägi, Joel Steinfeldt, Marju Kuut. Lisaks mainiksin ära Slobodan Riveri, Soul Militia ja No-Big-Silence’i.
Oled kunagi öelnud, et tahtsid striptiisitariks saada. Kust selline siivutu soov?
Striptiistants paelus oma olemuselt, see on piiripealne peibutusmäng. Ma ei pea seda nii siivutuks. See on kunst, kui seda hästi teha. Minul kui artistil on vajadus end inimestele näidata ja elamust pakkuda. Eks see mõte olegi sellesama vajadusega seotud, eriti kui meeldib tantsida.
Aga eks ma seda striptiisi tegelikult ju teengi. Ma ei pea silmas keebi mahaheitmist — laulmine ise on tegelikult hingepaljastus. See on kokkuvõttes lihtsam ja minule sobilikum. Õigele inimesele otseses mõttes striptiis pole siin välistatud.
Nii et mehele kodus ikka striptiisi teed?
Natuke ikka…
Kas mõnel ülemeelikul hetkel oleksid nõus laval rinnahoidja seljast heitma?
Ei! Leian, et sellel pole mõtet. Olen laulmise tee valinud.
Millised on su salaunelmad?
Igatsen pikka eksootilist reisi Idamaadesse, kus saaks vaibaga lennata.
Sa tegeled rahvameditsiiniga. Millest selline huvi?
Juba väiksena sain aru, et loodus on mitmekülgne ja võimas. On palju imelisi taimi, mida saab enda tervendamiseks kasutada. Loodusest on tihti võimalik rohtu leida, mitte ainult taimede, vaid ka kivide, puidu, muda jne abil. Usun looduse ja inimese positiivsete mõtete tervendavasse jõusse.
Milliseid haigusi sa ravida oskad?
Ma ei pea ennast mingiks ravitsejaks. Aga kergemaid nohusid ja köhasid saab eeterlike õlide, mee, soola ja teedega ravida. Minu põhiinstrument on hääl ja seda olen ravinud mee ja sooja piimaga. Mõned kasutavad lisaks veel searasva, aga minule on selle maitse vastumeelne. Hingevalu loodan leevendada Zone’i muusikaga.
On sul mõni nõks, kuidas talvisele gripilainele vastu panna?
Jääauk ja lumehang koos kuuma saunaga.
Millal viimati haige olid?
Kahjuks olen ise nõrga tervisega, seepärast huvitungi loodusravist ja oma keha vastupidavamaks muutmisest.
Kuidas sa elukaaslase Elmo Sauliga (28) tutvusid?
Meid viis kokku muusika. Meie armumine oli väga lõbus ja romantiline. Kooli kohvikus sai liitrite kaupa teed joodud, lootes kohata pikajuukselist basskitarriga kutti. Hiljem selgus, et tema oli veelgi rohkem taimeleotist joonud, et mind näha. Pikad, sügavad ja kirglikud pilgud tekitasid meie vahel meeletu «elektri». Tundsime hingesugulust ja tema julge ülestunnistus oma tunnetest on liitnud meid tänaseni.
Kaua te olete koos olnud?
Õige pea saab kaheksa aastat.
Millega Elmo tegeleb?
Nüüdseks on temast pillimehe asemel saanud hoopis muusikamänedžer. Tema käe all sai kuulsaks kõigile tuntud Claire’s Birthday ehk Ruffus. Ta tegeles ka ansambliga No-Big Silence. Samuti töötab ta Zone’i mänedžerina. Igapäevast leiba teenib aga hoopiski palkmaja-ärimehena. Talle meeldib kive veeretada — like a rolling stones.
Teil on kaks last.
Jah, kolmeseks saav poeg Joosep ja viieaastane tütar Lee Johanna. Viimane rokib täiega Vanilla Ninjat kuulates. Poiss on aga nagu traktor, jõuline ja lärmakas, aga samas paistab temast sirguvat ka ülikaunis ja hoolitsev härrasmees. Põnev vaadata nende arengut.
Kas lapsed on ka musikaalsed?
Leel on musikaalsust küll, seda nii tantsides kui ka lauldes. Julgust on mõlemal samuti.
Kas plaanite ka Elmoga abielluda või pole paberil teie jaoks tähtsust?
Paberil kui sellisel pole tähtsust. Kuid pulmad iseenesest on ilus sündmus ja minus on täiesti olemas naiselik soov olla pruut. Paar viimast aastat on mõtted juba konkreetsemad.
Mida pead elu tähtsaimaks rolliks?
Kutsumuseta inimene on tühi. Olen ülimalt õnnelik, et tean, mida tahan, ja et olen leidnud oma rolli. See on laulja — Zone.
