«Mul ei olnud vanematega väga head suhted,» selgitab telesarja «Missid» üks kandidaate ja eurolaulubändi Suntribe liige JAANIKA VILIPO. 16aastaselt lahkus ta vanematekodust.
Jaanika Vilipo (21) on pisike, blond ja üsna rõõmsameelne tüdruk. Ei karda hunti ega tonti. Vestleb sundimatult, pidevalt naeratades. Küsimustele vastates mõtleb aeg-ajalt pikemalt ja põhjalikumalt, kui missidelt oodatakse. Ja mida muud missiks pürgijatelt oodataksegi kui kaunist välimust. Ei mingeid sügavaid mõtteid ega arukust.
«Mina seda ei karda, et minust võib rumal mulje jääda. Ja eks see ole saate kokkulõikamise asi. Minu jaoks tähtsad inimesed teavad, kes ja milline ma olen,» viskab Jaanika olematut patsi hoogsalt kuklasse.
Pikkus pole oluline
Suur saal on täis siginat-saginat. Justkui esimene koolipäev. Kilkeid, jooksmist, itsitamist ja edvistamist. Eesti tulevased missid võistlevad telesaate vahendusel, kes läheb Miss Worldile kodumaad esindama. Võistlejate seast jääb silma kõige pisem, blondim ja lühima soenguga neiu, Jaanika. Tema on missidest ainuke kuulsusemaitset tunda saanud tüdruk. Ta hoiab veidi eemale ja silmitseb teiste siblimist rahuloleva naeratusega.
«Eks ma olen ikka muutunud. Uus soeng on muutnud mind vanemaks. Aga ärme räägi sellest,» jätab linalakk mulje, et väga õnnelik ta muutuse üle pole. Ta on ostnud endale kakskümmend juukseklambrit ja ootab nüüd pikisilmi, millal neid kasutada saab.
Kui Jaanika saatest naasis, ei tundud sõbrad teda esiti äragi. Esiteks muidugi soeng, teiseks olek. «Olin kohutavalt väsinud ja tahtsin olla omaette. Just see muutus, et ei tahtnud sõpradega välja minna.»
Jaanika läks võistlusele tõestama, et pikkus pole nii oluline, midagi peab ka seespool olema. Ta toob seepeale näite kooliajast. «Minu koolis käis üks selline ideaalne missi tüüpi inimene. Aga ta oli täiesti nagu kala, emotsioonitu inimene. Mina selline ei ole.»
Jaanikal pole midagi karta, tal on esinemiskogemus ja julgust. Ning lootus, mis sureb viimasena — et žürii otsustab mitte ainult välise, vaid ikka ka sisemise ilu järgi.
«Ma ei karda midagi!» Lõpuks tüdruk tunnistab, et ainuke asi, mida peljata on üksindus. «Iga teine mõtleb, kui satub nelja seina vahele, et ükskõik, kui palju on sul inimesi ümber, oled sa maailmas üksinda.»
Tema on olnud maailmas omapäi juba alates 16. eluaastast.
Priiks 16aastaselt
Jaanika iseseisev elu algas teismelisena. Siis, kui ta lõi selja taga kinni vanematekodu ukse. «Mul ei olnud vanematega väga head suhted,» tunnistab Jaanika, lisades, et distantsilt muutuvad suhted paremaks ja need isegi tugevnevad. «Kui inimesed on palju koos ja nad on suhteliselt kõrged isiksused, siis tekib palju probleeme ja hõõrumisi. Nii oli lihtsalt parem, et ma kodunt ära läksin.»
Ema-isa kätt ette ei pannud, kui tütar otsustas jätta seljataha Lasnamäe geto. «Tegelikult hakkasin juba varem aeg-ajalt sõbranna juures ööbima ja siis läksingi päriselt sinna,» meenutab Jaanika. Kontakt vanematega on tal siiski siiani olemas.
Jaanika tunnistab, et ta pole oma vanematelt mingit materiaalset toetust saanud: «Olen alati ise hakkama saanud.» Jaanika on oma vanematele tänulik, et nad tegid talle varakult selgeks, mis on õige, mis vale.
Nõnda varakult kodunt lahkumisega tahtis ta tõestada, et ta saab kõigega ise hakkama. «Ja saan ka!»
Inetu pardipoeg
«Kuni kaheksanda klassini olin väga tagasihoidlik tüdruk, hoidsin oma sõbrannadega omaette ja ühegi poisiga ei julgenud elu sees rääkida. Aga siis mingi hetk ma muutusin. Kuigi kool on alati olnud selline koht, kus ma olen vaoshoitud.»
Vanematekodust lahkumine ehk piiritu vabadus teismelist tüdrukut lolliks ei ajanud. Kõige meeletumat tempu meenutab Jaanika pikalt, kuni jõuab järelduseni, et ega midagi metsikut ei toimunudki.
«Kodus ei olnud meil reeglite rikkumist, näiteks hilja koju tulemist. Aga ükskord kammerkooriga Itaalias reisil olles sattusin sõbrannaga öisesse rannamelusse. Olime 13aastased, alles lapsed. Midagi hullu ei juhtunud. Selliseid väikseid asju ikka toimus, rohkem ei tule ette.»
Jaanika tunnistab, et ega ta patust päris prii ole. «Kord elus pead ka purjus olema ja suitsetama. Kõik asjad ära proovima.» Suitsetamine talle meeldima ei hakanud, kuid napsu vahest ikka võtab.
«Noortel inimestel on õigus kõike teha. Miks mitte vahest, aga mitte nii, et ma ennast segaseks jooks.» Narkootikumikogemuse kohapealt jääb Jaanika napisõnaliseks. Tema suust ei tule eid ega jaad. «Väga kurb on vaadata narkouimas noori,» ütleb ta lõpuks.
Jaanika arvates on tänapäeva noored hukas: «Mul on hirm oma tulevasi lapsi siia ilma sünnitada. Ehk aeg muutub.» Lapsed on tulevikumuusika, kõigepealt peab leidma selle ainsa ja õige.
Segased suhted
Eurovisiooni ajal mainis Jaanika, et tema süda pole vaba. Pool aastat hiljem ei oska ta poiss-sõbra ja suhete kohta midagi öelda: «Liiga keeruline küsimus.» Jaanika muutub kohmetuks, vaikib tükk aega. «Mul on elus eneseavastamise periood. Kui inimesel on piisavalt head, muutub ta laisaks ja liigselt rahulolevaks. Rahulolematus paneb liikuma.»
Jaanika tunnistab, et tema muutus liiga rahulolevaks.
«Tegelikult ma tahan Eestist hoopis minema minna. Lähengi,» purskab ta välja. Kuigi mitte liiga kaugele ja liiga kauaks, sest aeg-ajalt on vaja kodumaal esinemas käia. Jaanika kavatseb ära olla vaid aasta, et siis ära lõpetada klassikalise laulu eriala. «Poplaul on kergema vastupanu teed minek. Klassika on raskem,» kiidab ta.
Muusikalt läheb jutt taas meessoo peale. «Ah, mulle meeldivad kõik poisid! Aga kui suhtlemisest rääkida, siis ikka intelligentsus ja austus minu ja teiste vastu.» Jaanika kinnitab, et ta pole meeste puhul eriti välise austaja. «Kuigi välised asjad mulle meeldivad ka. Ma ise olen täielik harakas.»
Millal on Jaanika arvates õige aeg anduda poisile? «No see on kõige viimane asi, mida inimesega teha. See on nii intiimne asi. Mina ise? Ootasin sellega piisavalt kaua. Laps ma enam polnud.»
Jaanika tunnistab, et tal on väga palju poiss-sõpru, kuid üheöösuhteid pole kellegagi siiamaani harrastanud. «Aga boyfriende? Mul on olnud elus vaid üks väga tõsine suhe. Aga ma ei taha sellest pikalt rääkida.»
Praegu mõtlebki Jaanika rohkem iseenda ja oma tuleviku peale.
Luukere kapis osutus positiivseks
Kui hästi meenutada, siis tegelikult sai Jaanika tuntuks juba enne Eurovisiooni. Ta esines plaadil «Sus ja mus» koos Arminiga. Plaat on tal küll kodus, kuid kuulanud ta seda pole. Isegi mitte kileümbrisest välja võtnud. «Eks igal inimesel on luukere kapis,» punastab Jaanika juuksejuurteni. Ta ei soovi seda aega üldse meenutada, kuigi tunnistab, et ilma selleta poleks ta tuttavaks saanud muusikaprodutsent Peeter Kaljustega ja siis juba Sven Lõhmusega. «Igas halvas on oma hea külg.»
Kuid Eurovisioon tegi Jaanikast ühe Eesti kuulsaima tüdruku. Küsimusele kas kuulsus pähe ei löönud ja kuidas Jaanika staarikompleksi eemal hoiab, vastab tüdruk pearaputusega. «See asi on hästi kurb. Tuleb jääda iseendaks. Kurb on vaadata mõnda inimest, kellele on kuulsus pähe löönud. See on rumal ja naeruväärne. Eks ikka alguses oli pea sassis…» Tüdrukuid aitas ka Sven Lõhmuse hurjutus, et tema «lapsed» hulluks minna ei tohi.
Jaanika sõnul saab Eestis kuulsaks igaüks, kes vähegi uksest välja astub ja aktiivsemalt millegagi tegeleb. «Minu jaoks oleks tõeline vau!, kui kunagi saaksin La Scalas laulda!» Üks maailma kuulsamaid ooperimaju tekitab Jaanikas tõelist närvikõdi: «Minu eeskuju ja iidol on Annely Peebo. Ta õppis, muideks, samas koolis, kus mina. Ajalooõpetaja rääkis, et ka tema oli väga tagasihoidlik.»
Jaanikale on tulevikuuksed valla. Paari kuu pärast on teada, kas saatus soosib teda ka missivõistlusel Eestit esindama. «Minu elu läheb edasi, kui ma ei võida. Ja elu läheb täpselt samamoodi edasi, kui võidan!»
