Muusik Vaiko Eplik (30) ütleb, et tema heade mõtete taga on abikaasa Kristel (30) ning pojad Villem Richard (11) ja Valter (2).
Kuidas sa balansseerid ennast muusika ja pere vahel?
Ennekõike tuleb ikkagi perekond. Ma ei usu, et on olemas inimest, kes ärkab hommikul üles, läheb hambaharjaga peegli ette ja talle vaatab sealt vastu helilooja, muusik või rokkstaar. Oleme ikkagi inimesed ja inimlikult olen ma eelkõige abikaasa ja isa. Ma veedan aega perega palju rohkem kui arvuti taga nokitsedes. Balansseerimises pole midagi keerulist. Võib-olla on inimestel väärarusaam muusiku elust kui sellisest. Ma pole kunagi üritanud teha asju nii nagu teised. Viimane asi, mida ma tahaks, oleks elada ja käituda nagu keskmine rokkmuusik. Tuleb ikka oma teed otsida.
Mis lood kuuluvad teil unelaulude repertuaari ja millised on poiste lemmiklood sinu sulest?
Laste magama panemiseks on meil omad nipid, firmasaladused, millest rääkida ei saa. Konkreetseid unelaule meil pole, ma improviseerin. Nii mõnigi pooleliolev lugu on tänu sellele täiendust saanud. Me nooremat poega rahustab kitarrimäng. Mängisin talle, kuni sellest lihtsalt mängust vormus lugu, mis jõudis ka mu uuele plaadile «Varielu».
See ongi üks asju, mis on mulle oluline – terve pere on mu loominguliste tegevustega seotud. Kõige väiksemast alates, kes on põhimõtteliselt mu kubjas – sunnib mind kitarri mängima – lõpetades sellega, et vanem poeg joonistas mu viimase plaadiümbrise ja naine on kõigi mu heade ideede autor. Pereettevõte igas mõttes.
Paraku pole pojad mu suurimad fännid. Vanem poiss eelistab karmimat kraami, Metsatöllu ja Loitsu. Isegi Jareki (Chalice – toim.) viimane plaat meeldib talle rohkem kui minu oma. Aga see ei olegi oluline, ta on iseseisev inimene.
{poolik}
Sind peetakse melomaaniks. Milles see väljendub?
Mu heliplaadid on minu erialane haridus. Kui kirjanikud loevad palju, siis minu kõige parem viis õppida, on kuulata plaate. Suhtun oma plaadikogusse kui raamatukogusse. Mul pole eriti muusikaväliseid hobisid või tegemisi, olen selles suhtes ühekülgne ja igav. Mind huvitab muusika barokist tänapäevaseni. Mulle tundub, et muusika lahterdamine on nii eelmine sajand – muusikat peab vaatlema kui tervikut.
Mis teemad sind põlema ajavad?
Ma võitlen muusika kvaliteedi eest ja otsin oma muusikas uut kvaliteeti. Muusika ei tohi olla umbisikuline ja igav.
Hea muusika tunnus on see, et seda saab teha üks inimene või inimesed ühes konkreetses ajas ja kohas. Kui muusika neid inimesi ümbritsevat aega, ruumi ja iseloomu ei peegelda, siis ei ole sel mingit väärtust.
Muusika on kõige emotsionaalsem ja vahetum kunstivorm. Tänu vanadele salvestistele on see nagu ajamasin. Läbi muusika saab ette võtta ajarännakuid kaugetesse aegadesse ja kohtadesse. Ma kuulan ennesõjaaegseid salvestusi vändaga grammofoniga. Kõige vanem plaat on mul aastast 1902.
Sa kogud rariteetseid pille. Räägi neist kõige haruldasem lugu.
Mul on üks pill, mida on maailmas ainult üks – 1980ndate Eestist pärit elektrikannel, mis kõlab ka mu plaadil. Sellel on kõige suurem helipea, mida olen näinud – täismehe käsivarre pikkune ja jämedune!
Minu jaoks käib pillide kogumine ja muusika tegemine käsikäes. Näiteks kasutan ma oma uue plaadi avaloos kitarri, mis pärineb 1890. aastast. See on ühe Kalamaja pillimeistri kätetöö. Sain selle päranduseks pillimeistrilt, kellega aastaid koostööd tegin. Kahjuks on ta tänaseks meie seast lahkunud.
Sa oled ka kirglik vinüülplaatide koguja. Kui palju sul neid on?
Ma ei loe neid kokku. Tean, et Eestis on kollektsionääre, kellel on üle 10 000 vinüüli. Nad ei taha oma nimesid välja hõigata, sest kardavad kogude pärast.
Ebameeldivaid seiku on olnud. Pärast seda, kui «Pealtnägijas» oli lugu ühest plaadikogujast, murti tema koju sisse. Minu kogu pole kuigi suur ja seal pole ka eriti kalleid eksemplare. Ma ei hoia pille ja vinüüle kodus. Esiteks pole selleks ruumi ja teiseks on kodu puhkamise koht. Muusikariistu on mul kodus ainult üks, kitarr.
Millised pahed kuuluvad su elu juurde?
Peamine pahe on suitsetamine. See on üsna häbiväärne ja tobe harjumus, millest olen paar korda lahti saanud, aga siis olen jälle pihta hakanud. Kole palju saab ikka suitsetatud. Pikim paus on olnud aasta aega. Kes teab, kui ma poleks vahepeal mõelnud, et paar suitsu võib ikka teha, siis oleksin ehk järjel.
Milliseid kummalisi seiku on su elus olnud?
Mulle meenub üks napakas, mõnevõrra uskumatu lugu. See pärineb Eurovisiooni päevilt, kui mu laul «80’s Coming Back» aktuaalne oli. Ma sain prohvet Priskillalt kirju, milles ta andis teada, et oli universumi ülemvalitsuselt saanud sõnumi seoses minu looga. Selle põhjal leidis ta endeid, et mina peaksin juhtima eesti rahva tuhandeaastasesse rahuriiki. Teda enam meie hulgas ei ole ja minu teada ei ole me ka tuhandeaastasesse rahuriiki jõudnud.
Sa toimetad ka baaris Must Puudel.
Mustas Puudlis on rohkem mu naine tegev, mina vastutan programmi ja muusikalise poole eest. Meil on plaan teha ka uus koht. Jällegi perebisnis. Mulle tundub, et Eestis on selline perekondlik, kogukondlik mudel väga sobiv. Eestlastel oli juba muinasaegne tegevus perekondliku iseloomuga. See on midagi väga eestilikku ja eestlasele omast.
Kuidas sa rahaliselt toime tuled?
Kes teeb tööd ja näeb vaeva, see saab rahaliselt ka hakkama. Ma ei tea muusikut, kes oleks nälga surnud. Muidugi, kui sa tahad lubada endale sellist luksust nagu perekond või tahad soetada kinnisvara, siis on see üsna keeruline. Suurel osal muusikutest lihtne ei ole. Müts maha nende ees, kes muusikat teevad. Minu jaoks on igasugune eestikeelne muusika hea muusika.
Mis on su masterplaan?
Püüda endast võimalikult palju anda, ennast realiseerida oma tingimustes ja võimeid arvestades. Tahaks elada võimalikult pikka ja õnnelikku elu ja teha selle juures nii palju head muusikat, kui ma vähegi suudan.
