"Ta on olnud terve elu heas mõttes boheemlane. Tema jaoks ei ole tähtis, kuidas asjad ja inimesed paigutuvad, vaid kuidas tema nende keskele sobitub. Eestisse tagasitulek oli meile mõlemale loomulik, sest olime seal (Rootsis -toim.) ju võõrtöölised ja pärast Eesti vabaks saamist kadus seal olemise põhjus," meenutab Randpere.

"Miks me lahku läksime? Kaisa kinnihoidmise periood oli väga stressirohke, see aitas tugevasti kaasa, et suhe nässu läks. Mingi hetk hakkasime Rootsis lootust kaotama, et ei saagi Kaisat Nõukogude Eestist kätte. Kuna mina olin äraminekus idee autor ja initsiatiivi võtja, tundus ühel hetkel, et Leila hakkas seda mulle ette heitma. Kaisa ootamine oli üks vastik ja pikk periood elus. Aga ma ei kahetse midagi. Ainuke põhjus äraminekut kahetseda oleks siis, kui meie ainus kohtumõistja Kaisa ütleks, et kulla vanemad, see oli küll lollus, et te niimoodi tegite. Olen aru saanud, et Kaisa arvamus on vastupidine. Ta on väga tänulik oma vanematele selle eest, et tal on kaks kodumaad ja kaks võrdselt tähtsat kultuurikeskkonda," lisab ta.

Jaga
Kommentaarid