"Mõned teist teavad põhjust, miks ma pole juba kuu aega midagi postitanud. Olen alates 20.detsembrist koomas olnud," paljastab muusik pikas ja emotsionaalses Facebooki postituses. "Koomasse langesin pärast 40 tundi kestnud palavikku, millest ma midagi ei mäleta. Kiirabi viis mind äärmiselt kriitilises seisundis haiglasse ning asuti välja selgitama, mis mul viga on. Igaks juhuks manustati mulle kolme eri sorti antibiootikume ja igasuguseid muid drooge ning otsustati mind igaks juhuks kunstlikus koomas hoida, et ma ei sureks kohe, vaid võitleks paar tundi kauem, et oleks võimalik aru saada, mis minuga toimub."

"Pärast paari päeva hingamisaparaadi, toitmistorude, valuvaigistite, fentanüüli ja muude uimastite all selgus, et mul on erakordselt agressiivne bakteriaalne ajukelmepõletik. Mu peret hoiatati mitmel korral, et ma ei pruugi sellest eluga välja tulla. Paar korda hakkasingi surema, süda seiskus ja tehti elustamist. Neid hoiatati ka, et isegi kui jään ellu, ei pruugi ma enam iial täielikult taastuda. Et võin jääda pimedaks, kurdiks, halvatuks, muutuda täiesti teiseks inimeseks nii käitumiselt, ajuprotsessidelt kui isiksuselt. Et ma ei pruugi mitte midagi mäletada...Ühesõnaga, et püsib suur tõenäosus, et vajan elu lõpuni abi."

"Umbes nädala pärast tulin koomast elusalt välja. Esimesed kolm päeva ei suutnud sõnagi lausuda ja isegi kui mu silmad olid lahti, nägin reaalsuse asemel kohutavaid hallutsinatsioone. Ilmselt oli see kõigist ravimitest ja katkematult veenidesse voolanud fentanüülist. Kui kõnelema hakkasin, olid neuroloogid eriti mures selle pärast, et mul polnud õrna aimugi, mis toimub. Ma ei teadnud, millises linnas elan, mis aasta parasjagu on, kui vana ma olen. Ma ei tundnud mitte kedagi, ei teadnud, et olen muusik, et mul on just uus album välja tulemas...," loetleb ta.

"Äärmiselt veidrad nägemused ja unenäod jätkusid. Ma kartsin magama jääda. Olen siiani üsna kindel, et nägin oma palati kõrvalvoodis, kuidas üht teist patsienti kastreeriti ja kuidas ta seejärel kalaks muutus, kuidas tal käed ning jalad küljest kukkusid. Nii palju veidraid nägemusi... See oli nagu põrgu. Kui mu keha paranema hakkas ja sain juba ilma aparaadita hingata, sain aru, et olen nii nõrk, et ei suuda lusikatki käes hoida, kõndimisest rääkimata. Ühe veelonksu alla neelamine võttis nii palju energiat, et hakkasin hingeldama. Kuid mälu hakkas tasapisi taastuma. Mu abikaasa ja väike poeg käisid mind iga päev vaatamas, tõid raamatuid, ajakirju ja muusikat, rääkisid, mis toimub, kes on kes, täites minu mälulünki."

"Nii et pühad veetsin koomas ja uue aasta esimesed päeva kõndima õppides. Nüüd olen juba paar päeva kodus paranenud ning saan juba ilma kõrvalise abita kõndida. Olen siiani väga nõrk, väldin sotsiaalmeediat ja eriti telefonikõnesid, kuna mul on keeruline ennast väljendada. Sõnad ei tule kohe meelde ja see ajab mind endast välja. On väga palju kõrvalmõjusid ning pean edaspidi veidi teistmoodi elama hakkama, sest mu maks ütles kõigi veres olevate droogide peale üles juba pärast kaht haiglas veedetud nädalat."

"Sellegipoolest usun, et minuga saab kõik korda ja olen paari kuu pärast täies elujõus valmis elule uue pilguga vaatama. Ma tänan kõiki, kes olid minu olukorrast teadlikud ning toetasid ja mõistsid mind. Iroonilisel kombel on mu uue algumi pealkirjaks "All Goes Black" ("Kõik läheb mustaks") Nüüd tean täpselt, mis tunne see on."