“Elu on tõesti olnud üpris kirju ja sel põhjusel saigi raamat tehtud, kuna enamus näeb ainult minu head külge ja tegelikult ei mõista, millise kadalipu olen läbinud,” rääkis lapsepõlve Jõgeval veetnud Joel. “Need olid kuldsed 80ndad ja 90ndad, mil pättuste tegemine oli moes. Kaklemised ja varastamised käisid sellega kaasas,” kirjeldas ta ning lisas juurde, et koos kriminaalidest sõpruskonnaga rüüstati nii kasiinoaparaate kui spordihoone garderoobe.

“Raske on sõnadesse panna seda põhjust, miks nii läks, eks see oli mitmete asjade kokkulangevus — vanemad läksid lahku noorena, tekkis kasuisa, olin väga palju üksi, tekkisid sõbrad, kellele meeldis improviseerida. Ega ju väga palju teha polnud seal väikeses kohas ja loomulikult silmaring ja kasvatuslik pool olid puudulikud. Lisaks pidin tänaval ennast kehtestama, enda eest seisma. See oli see aeg, mil öeldi, et kui oled mees ja tantsija, siis oled pede. Ma pidin õppima ennast kaitsma ja kaklema,” meenutas Joel ja lisas, et on ka trellide taga istunud.