“Kui keegi tänaval või poes näeb ja märkab, mis sellest ikka. See on olnud minu vaba valik, et ma sellist tööd teen. Ma nii naiivne ju pole, et teen ekraanil tööd, arvates et keegi ei märka,” naerab ta. Ka õelutsemist ja kriitikat võtab Grete kergelt, sest mõistab – kõikidele ei saa ühtmoodi sümpaatne olla.

“Ma pole kunagi eeldanud ega hakkagi eeldama, et ma kõikidele meeldin. Mulle ju ka kõik inimesed tohutult ei meeldi. See on täiesti OK. Katsun iseenda eluga hakkama saada. Minu töö eeldab muidugi, et peab olema kriitiline hulk inimesi, kes mind ära taluvad, siis vast lubatakse edasi töötada. Mulle meeldib selle töö olemuslik ja sisuline pool. See on see, mis mind võlub.”

Lillekimpudega austajad pole pärast saate lõppu siiski ukse taga seisnud. “Kuigi ega mul selle vastu midagi oleks. Teatris ju ikka viiakse oma lemmikutele... Peab vist rohkem tööd tegema, et sellist poolehoidu võita,” muigab ta kavalalt.

Pikemalt loe selle nädala Naistest!

Veel ajakirjas:
Hardi Volmer kirjutab riigikogu tööst punklaulu
Airi Vipulkumar Kansar pagulaspoliitikast: mis sissevõtmise komme see üldse on?