“Juba paar aastat oli kõik läinud allamäge, kuni täieliku põhjatundeni välja. Telefon ei helisenud, tööd ei olnud, suhted olid halvad, kõik oli pahasti. Päeva, mil kõik muutus, mäletan kirka selgusega. Oli suvi aastal 1994, elasime tollal Pirita-Kosel. Vaatasin aknast puude oksi ja triikisin viimast tahtejõudu kokku võttes pesu. Siis see lihtsalt juhtus – järsku avanes kõik. Korraks kadus mul kehast jõud täiesti ära, kukkusin põrandale ja hakkasin nutma. See ei olnud kurbuse nutt, vaid otsatu tänu, tänu kõige eest, mis mulle antud. Tõmbasin jalga mingid suvalised täpilised retuusid, selga suvalise pluusi, võtsin millegipärast kaasa tühja kilekoti, millesse panin suure vana mobiiltelefoni, ja sõitsin bussiga linna. Jalutasin seal siis ringi, kilekott tuulest punnis, ja lõpuks lihtsalt jooksin mööda tänavaid, tahtes inimestele öelda, mis minuga on juhtunud, jagada seda põhjatut õnne ja tänu. Kujutage ette, selsamal päeval seal linnas niimoodi täpilistes retuusides ringi tuisates tuli mulle tänaval vastu üks tuttav inimene, kes ütles, et mind otsitakse taga, sest üks kuulus lavastaja tahab mind kutsuda konkursile Soome. Läksingi, sain selle rolli ja võib-olla ka oma elu suurima erialase õppetunni,” meenutab Kärt päeva, mida ta nimetab oma elu viie suurima elamuse hulka kuuluvaks.

Edasi loe värskest ajakirjast Naised!

Veel ajakirjas:
• Temperamentne Janika Sillamaa on rasedusega rahulikumaks muutunud
Siiri Oviir usub, et abielu paneb mehed vastutama