«Ma sain aru, et inimene ei pea elama mõisas. Inimesele pole üldse tähtis, kus ta elab, vaid inimesele on tähtis, kellega ta elab,» sõnab Aivar Riisalu, kes jagab metsatukas üles vuntsitud maakodu töid ja rõõme kaasa Marina Riisaluga.
Rahvasaadik Aivar Riisalu (49) ei taha teps mitte lasta kedagi kaema oma valdusi taastatud vanas talukohas Keila avarustes, ent lõpuks annab järele. Uus kodu pakub talle argitrallist erilist väljalülitust, ehkki tal on sellele tõepoolest kõrvale panna mõisas elamise kogemus.
MEES EHITAB KARBI, NAINE SELLEST KODU
Nimelt, kui Aivar endale kaugetel aegadel esimest elamist planeeris, tahtis ta püsti lüüa Glehni lossi koopia. Ike Volkov ütles talle ajaloolised sõnad.
«Võin sulle selle joonistada küll, aga siis, kui sa selle valmis teed, oled üks rikas ullike, kes ehitab endale tornidega paekivist maja, matab sinna hästi palju raha, aga hõngu ja hinge ei saa seal kuidagi olla!» Aivar tõdes, et Ike Volkovil oli õigus. «Ta ütles mulle ilusasti: «Kui sa tahad midagi vana teha, siis päästa midagi ära!»» Aivar lõigi käed külge mõnede mõisate taastamisel, nautides seejärel oma pingutuste vilja ühes neist mõnda aega elutsedes. Ent vajadusest muuta elu põhiolemust kerkis uus lihtsam väärtustunnetus:
«Inimene saab tõeliselt õnnelikuks alles pärast seda, kui ta suudab ennast panna paika ja sinna peale ehitada. Mina olen öelnud, et mees ehitab karbi ja naine teeb sellest kodu. Vaat, siis nii oligi, et kui Marina siia tuli, karp oli valmis, aga kõik see, mis maja koduks teeb, tuli temal ära teha.»
Marina (45) arvab, et pärast mullu sügisel metsa rüppe jõudmist pole ta jõudnud veel paljude pisiasjade kallale, mis pere ühist vaimustust ja rahulolemist veelgi süvendaksid. Näiteks maasikad, mis talle endale on alati olnud suure rõõmu allikas, tuleks järgmiseks soojaks hooajaks maha panna. Lillede istutamisega tegi Marina juba algust ja hoiatab meest lõbusalt: «Sul pole aimugi, mis siit mulla seest hakkab kõik välja tulema...»
