Seekord Tallinna väisates elasin Nunne tänaval ja ronisin kiiresti üles Toompeale, et imetleda allapoole avanevat kaunist vaadet. Ikka imeilusat silmarooga nautisin koos karja kõva häälega röökivate venelastega. Alla tulles sattusin kokku kohalike parm
Seekord Tallinna väisates elasin Nunne tänaval ja ronisin kiiresti üles Toompeale, et imetleda allapoole avanevat kaunist vaadet. Ikka imeilusat silmarooga nautisin koos karja kõva häälega röökivate venelastega. Alla tulles sattusin kokku kohalike parmudega, kes ümber Snelli tiigi tuigerdades oma aega viidavad. Tegin tiiru ka Balti jaama turul, kus avastasin müstilise ja kummalise maailma. Sealt võis väga odava raha eest osta asju, mis mujal maailmas pööraselt kallid on ja vastupidi. Mingid täiesti mõttetud asjad olid kallid. Turul käis vestlus muidugi vene keeles. Mõned päevad hiljem, kui läksin vaatama Mudisti näitust, (üks suuremaid kunstielamusi mulle), avastasin ka Sadama turu. Ka sealsed müüjad olid venelased, aga ostjad soomlased. Venelased kõnetasid mind ladusas soome keeles ja olid nördinud, kui rääkisin nendega eesti keelt. Kummaline oli, et sama venelane, kes sündinud, koolis käinud ja töötab Eestis, on valmis kibekiirelt soome keelt õppima, aga mitte selle riigi keelt, kus ta elab! Rääkisin neile, et 24 aastat tagasi Pariisi minnes ei kujutanud ma ette, et panen kõik prantslased eesti keelt rääkima ise kunagi nende keelt omandamata! Jutu peale jäi mõnigi mind imestades vaatama ja hakkas ehk isegi mõtlema? Õnneks mahtusid turulkäikude vahele ka kultuurisündmused. Oodatumaks oli mulle Wiiralti «Põrguvärk». Pettumus oli suur, sest mingit ettekujutust Pariisi kunstnike elust ma laval ei näinud. Eesti kõrgkultuuri esindajad ropendasid lõdvalt Viinistu lavalaudadel nagu mulle juba tuttavad parmud, kes isegi sümpaatsematena tundusid kui näitlejad, kes vabariigiaegseid kultuuritegelasi esitasid. Turistina avastasin imeilusa Lõuna Eesti Leigo järve ja kontsertidega ning tundsin kaasa vihma käes vapralt meeskooriga esinevale Veljo Tormisele.
Suursündmus oli muidugi Kuusalus Tormise, Kaljuste, Jalaka «Eesti ballaadid», mis on maailmatasemel lavastus ja mida peaks kindlasti väljamaal näidatama. Jalutasin veel läbi kõikidest surnuaedadest, tervitasin tuttavaid ja sugulasi, kui pidingi Pariisi tagasi lendama! Olen vaevalt toibunud reisiväsimusest, kuid juba mõtlen, millal jälle Eestisse tulla?
Mis asi see küll on, mis mind sinna tõmbab? Vastus on ikka: «Ilus, ilus, ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan» (Hando Runnel ).
Ene Rämmeld,
Pariis
