Kas põhjus, miks sa end nii paljude erinevate kultuurivaldkondadega sidunud oled, on see, et sa oled üks püsimatu hing, või on siin peidus mingi sisemine seaduspärasus ja loogika?

Ma ei saa öelda, kas ma olen püsimatu või püsiv, sest see oleks hinnang, mille iseendale annan, aga ma ei ole enda suhtes objektiivne. Tüdinen küll kiiresti, sest olen paljusid asju pidanud tegema lihtsalt eluspüsimiseks. Nüüd on asjad muutunud.

Maali olen õppinud, aga ei saanud sellele justkui pihta. Mul polnud pühendumiseks piisavalt jõudu ja olen ka liiga edev. Maal on kaasaegse kunsti anakronism — sellega on üsna väike tõenäosus populaarsust võita või läbi lüüa. See on muidugi ebaküpse isiksuse tunnus, et mul oli hädasti vaja tunnustust leida, aga ma ei suutnud endaga rahul olla. Mõistsin, et peaksin vähemalt kümme aastat töötama, et saaksin kujundid paika, leiaksin mingisuguse fookuse ja omandaksin tehnikad. Jõudumööda maalin küll praegugi ja kavatsen sellega edasi tegeleda, aga hetkel on see täielikult mu isiklik asi — midagi, millega ma aega veedan.

Kuidas sa maalikunsti juurest filmindusse liikusid?
Mina olin ilma igasuguse sissetulekuta vaene maalitudeng, aga mu hea sõber Rain Tolk oli Kuukulguris osanik. Olin varem filmi produtseerimisega kokku puutunud ja tundsin selle töö spetsiifikat, samuti oli mul juba teatud maitse välja kujunenud. Siis uurisingi, et äkki Kuukulgur laseb mul televisiooni jaoks reklaame teha. Reklaam on muidugi tohutult tühine ja mõttetu asi — moraalses mõttes üsna küsitav ja loominguna liiga kompromisse nõudev tegevus, aga see andis mulle enesekindluse. „Tühirand” sündiski osaliselt reklaamide vorpimisest tekkinud igavusest, kuigi nüüd tagantjärele tean, et valmistasin seda oma peas päris pikalt ette.

Kuidas üks debüütfilm („Tühirand“) nii viimistletud ja stiilipuhas välja kukkus, et see aasta parimaks filmiks valiti?
Filme tehakse ikka ajuga. Tuleb endale selgeks teha, mis on kaamera ja kuidas seda kasutada ning kuidas film üldse on üles ehitatud, kuidas stseenid töötavad jms. Oskused on eelduseks, samuti kogemus sellest, millest filmi teed. Inimene peab elama — siis tekib mingi suhestumine. Ja kui on olemas seisukoht, siis on võimalik seda väljendada, aga see eeldab küpsust. Ma ei usu, et mingit väga küpset ja läbitunnetatud kunsti — milleks ma ise „Tühiranda” ei pea — on võimalik teha väga noorena. Eluga harjumine ja enda maailmas enam-vähem mugavalt tundmine võtab aega.

Miks sa pärast „Tühiranda” Mati Undiga jätkata otsustasid?
Ma lugesin Unti kõrgendatud tähelepanuga pärast ta surma ning enne ja pärast „Tühiranna” võtteid. „Sügisballi” olin ka varem lugenud ning juba siis tundus mulle, et tahaksin sellest filmi teha, sest kujutasin seda vaimusilmas ette. Aga siis ei teadnud ma veel üldse, et filme tegema hakkan. Lugu tuli mulle hiljem meelde, nii et võtsin „Sügisballi” pärast „Tühiranda” ette ning kirjutasin stsenaariumiks.

Kas nüüd, kui „Sügisball” on valmis, oled Undiga lõpetanud?
Tegelikult tahaksin kunagi teha „Mõrv hotellis” põhjal film noir’i lühifilmi. Aga praegu ei viitsi, sest mul on tähelepanust seoses Undiga kõrini. Kirjutan momendil ise stsenaariumi, tahan teha oma asja ja rehabiliteerida end naerva inimesena. Võtsin „Sügisballi” väga tõsiselt, tegin sellest väga tõsise filmi ning see tõsidus on mind ära väsitanud.

Operaator Mart Taniel mainis märtsi Muusas, et teil kahel tuli mõte hakata bändi tegema ning lisaks teile kahele kuulub tulevasse bändi ka helilooja Ülo Krigul. Kuhu see idee praeguseks välja jõudnud on?
Absoluutselt mitte kuhugi peale selle, et kui me Taaviga hakkame tegema teatrit — kollektiivi nimi on Maestri di Trionfo della Morte ehk Surmatriumfi Meistrid (sinna kuulume praegu küll ainult mina ja Taavi) –, siis selle raames on plaanis teha paar lugu ja ilmselt me mängime sama nime all. Tõenäoliselt on siis Mart ja Ülo ka pundis.

Täispikka lugu saad lugeda Muusa suvenumbrist!