Vello Janson - parim pärast kuutkümmend


«Ma ise pole eales ühtegi seepi vaadanud!» ütleb end ühtäkki seriaalides «Pilvede all» ja «Kalevipojad» nooremalegi põlvkonnale popiks mänginud näitleja Vello Janson.

"Temas kumas mingit suletud salapära,» mäletab Vello Jansonit (63) teat-rikooli sisseastumiskatsetelt üks tollane vanema kursuse poiss. «Vellol olid oma naljad – aga vähestele. Ta jäi või hoidis kuidagi rohkem omaette,» arvab tema omaaegne meeskolleeg Noorsooteatrist. «Raivo Rüütliga on nad sõbrad, ega teised teda päriselt vist tundma ei saanudki,» oletab naiskolleeg Vanalinnastuudiost… «Väga asjalik mees. Mõtleb läbi, millele kulutab,» pakub Vellot põgusalt näinud kolleeg seriaalist…

Kui kohtumise intervjuuks toimetusse kokku lepime, vaeb Vello pikalt parkimisprobleemi. «Aa, Stockmanni võin ma auto jätta küll – pean nagunii sealt kohvi Pärnusse kaasa ostma…»

Mobiiltelefoni pole sa soetanud põhimõtte pärast?

Ma pole mingi kuradi tehnika või progressi vastane! Ma saan aru, et see on suurepärane leiutis. Aga nagu ühes vanas laulusalmis, mida ma ikka ümisen: It may be very good but that don’t mean it’s good for me! Nagu ma aktsepteerin, et mõni naine ei hakka iialgi autot juhtima…

Minule ei sobi! Mina saan ilma hakkama! Praegu sinuga ka – laua pealt helistasime, saime kokku, pole mingi probleem!

Kord Pärnu bussis üritasin ma näidendi teksti õppida, kui üks tädi mu kõrval seletas telefoni mingisugusest rotist, keda tuli kusega toita…! See oli viimane kinnitus, et ma iialgi mobiiltelefoni ei muretse – kõik!

Algul kõik mu sõbrad ka – terve see minu põlvkond, ega ma üksinda ei olnud! – Aarne ja Maša (Üksküla ja Klenskaja – toim.) ütlesid: mitte mingi juhul! Kõigil neil on nüüd see minu teada olemas…

{poolik}

Kui lähedalt sind enne «Kalevipoegi» Soome tööle käijate teema puudutas?

Ega ma sügavamalt ei mõelnud küll – null! Tuttavaid ja tuttavate tuttavaid oli, kes Soome tööle kadusid. Üks alustas ehitustöölisest peale, nüüd on tal seal kuuldavasti oma viinaäri. Üks arstide paar, ühe väimees on seal insener... Ise olen rääkinud ühega, kes teenib kõva raha – nüüd mitte enam Soomemaal, vaid kogu maailmas – aga ta on ka aerokartograaf!

Need eesti kutid Soomemaal, keda meie seriaalis näitame… See on ju vaid fiktsioon – issand, täielik hullumaja! Elada nelja mehega mingis sitases treileris ja hea, kui üldse palka makstakse. Aga Soomes on erinevaid eestlasi. Kindlasti ka neid, kes naudivad oma tööd ja oma raha.

Ise Soome minna pole mõnel mustal hetkel mõelnud…?

Mmm... Ma pole nii hullu olukorda sattunud. Kunagi tuli üks Soome kutt jutuga – ta oli seal mingisugune teatri-natšalnik, nägi siin mind ühes tükis – et kuidas sul soome keelega oleks. No ma loen küll, aga ega eriti ei räägi. Ta vihjas, et võiksin proovida… Mõtlesin selle peale, aga sinnapaika see kuidagi jäi.

Aga oma kätega, ehitustöölisena saaksid hakkama, mitte Haraldist kehvemini?

Ei, no Haraldi rolli on sisse kirjutatud, et ta on oma ala professionaal. Aga tänapäeval tuleb ju igasugu ehitusvidinaid ja -võtteid juurde, mida kõike isegi profid ei tea. (Naerab.) Aga mina… Ma ehitan ju oma suvilat pidevalt.

Suve-ruhnlane oled sa aastast 1979, ja ikka on veel ehitada – selle aja peale peaks kogu see saar täis ehitatud olema?

Jah, aga esimesed kakskümmend aastat ei liigutanud ma seal lillegi. Kahjuks.

Kuidas sul see suvila tollasesse piiritsooni üldse tekkis?

Kas mitte 1979 ei tehtudki seal see piiritsoon esimest korda lahti? Otsisin endale suvilat. Ja tänu sõpradele – Kaarin Raidile ja Laukudele (Katariina Laugi metallikunstnikust isa ja sisearhitektist ema – toim) – sõitsin Ruhnule… Astusin lennukilt maha, isekallutaja Zil sõidutas mu keset küla ja kallutas seal maha. Oli kevad, jalutasin seal tükk aega ringi, ei näinud ühtegi hinge. Ühtegi! Pood või postkontor oli lahti. Läksin, küsisin: kus Skromnov elab? Üks Pärnust pärit noorpoeet, boheemlane. Tema tuli, näitas – pooled majad lagunesid tühjalt: «Võta, vali!» Ostsingi ühe…

Enne seda olin oma esimese naisega (näitlejast kolleeg Ene Järvis – toim.) mitu aastat suvitanud põhjarannikul teatriühingu niinimetatud puhkekodus. Noh, kuidas kellelegi psühholoogiliselt istub. Mina tahan teatrirahvast suveks puhkust – teiega oli talvel lahe, aga nüüd teen ma vahe!

Nüüd «Kalevipoegade» võtetel klappis sul jutt eesti poistest paremini põlvkonnakaaslasest soome kolleegi, Tampere näitleja Asko Sahlmaniga?

Ei, Asko oli eeskätt ju Uukkivi sõber, nad olid varem Soomes koos mänginud. Meie Askoga rääkisime – tähendab, ta ise tuli rääkima – ju vist tänu sellele, et me oleme ühe generatsiooni inimesed. Noh, midagi meid ühendas. Temale meeldisid ka filmidest Polanski «Chinatown» ja Kubricku «Full Metal Jacket». Nii et mul jäi hea mulje temast. Üldse kogu «Kalevipoegade» võttegrupist. See pole kompliment või tsunftivaim – ma räägin ainult head, alates stsenaristist ja režissöörist…

Sellist olukorda polnud nagu «Kalevipoegade» loos – et võetakse pärast tööd viina ja alles siis avaneb meeste iseloom täielikult?

No pigem mitte. Või vähemalt minu puhul ei. See kõik nõuab aega. Oleks see olnud mitte 12 seeriat, vaid 112, siis kindlasti oleks ma palju lähedasem nende inimestega. Siin polnud aega, kõik olid oma tööga ametis.

Sa oled ka vist näitleja kohta keskmisest kinnisema iseloomuga tüüp. Omal ajal Noorsooteatris ja hiljem Vanalinnastuudios sa just palju sõpru ei soetanud. Raivo Rüütel ja…?

Jah, Vanalinnastuudiost on Raivo mu sõber. Noorsooteatrist ehk Aleksander Eelmaa. Ääh... ma ei ole mingi omaette nohik!

Aga iga seltskonna ette oma hinge ei laota?

(Naerab.) Eks ma ole neid seltskondi üksjagu näinud ka. (Kannapööre tõsiseks.) Ei ole alati tervislik ennast avaldada. Kui ei tunne inimest, võib see halvasti kätte maksta.

Näiteks, mõni valusalt maksma läinud kogemus?

Kas või Ruhnus, kus mul oli isalt päritud püss… Ja üks mu sealse tuttava sõber kaebas KGBle. Kui ma oleks selle enda teada hoidnud, oleks see püss mul tänaseni alles.

Aastal 1965 lõpetasid Pärnus õhtukeskkooli. Järeldan, et päevakoolist visati sind välja – milliste tempude pärast?

(Kavalalt.) Selge see, et mitte eeskujuliku käitumise eest. Ei noh, ma ei tea, kas ma tahan seda lugu intervjuusse sisse panna.

Ise naerad. Miks sa ei taha lugejaga seda rõõmu jagada?

(Nohin ja paus.) Tuleme pärast selle juurde tagasi. Ma pean mõtlema, kuidas ma sellest räägin. Kui ma räägin…

Teatrileksikoni järgi oli su isa polügrafist ja ema kultuuritöötaja…

Isa oli natšalnik trükikojas, ja ema ka – ütleme tollane kultuurifunktsionäär. Isa oli küll minu koolist välja viskamise ajaks vist surnud… Olin vanade inimeste ainuke laps, keda hoiti nagu sitta pilpa peal. Nad olid mul ikka väga vanad. Ema rääkis, et minu sündides oli ta viiskümmend. Ilmselt natuke noorem, sünniaastaks vist 1905. Isa oli temast kümme aastat vanem, üle-eelmisest sajandist mees. Nii et meie läbisaamine temaga selles eas, kui ma paras «kaak» olin… (ohkab) Nagu paras kass ja koer. Olin neile, jah, üksjagu kirstunael. Aga, noh hea küll, aitab sellest teemast!

Õhtukoolist teatrikooli jõudsid sa alles kolm aastat hiljem – vahele mahtus Vene kroonu?

Ei-ei-ei! (Põlglik naer.) Tegin kolm aastat juhtutöid – transat ja mustatööline olin Pärnus. Aga nagu pärast üks mu kursusevend ütles: iga kutt, kes veel pärast Panso kooli lõpetamist Vene kroonusse end võtta lasi – tal tuleb näitlejadiplom ära võtta! Kõik, kogu jutt! (Itsitab.) No ju mul oli siis juba enne Panso-kooli väheke näitlejaannet…

Veenvalt «lolli» mängida?

Just nimelt, aga mõned meie kursuselt võeti teatrist kroonu…

Sinul «Kalevipoegade» ühte kitsasse ruumi kokku eksisteerima ja üksteist taluma surutud meeste elukogemus puudub?

On olemas. Elasin neljakesi TPI ühikatoas… Sinna põgenesin ma teatrikooli ühiselamust, kus toas oli jumal teab mitu koikut ja mis asus pärapõrgus Kivimäel. Pärnus oli kõik jalgsi visata ja oma tuba – polnud harjunud, täitsa hullumaja! Olingi juba valmis teatrikooli sinnapaika jätma, kui Pärnust tuttavad tipikad kutsusid, et neil on koht ühikatoas praegu vaba – üks kutt kolis sealt tüdruku juurde. Läksin hurraaga. (Ohkab.)

Aga see oli omaette katsumus. Lutikad! Pärnus polnud ma säärastest satikatest kuulnudki… Õnneks sain ma siis lõpuks endale üürida Kadriorgu omaette erakatoa…

Sa ei nautinud meri-põlvini-tunnet: lõpuks ometi ema silma alt ära, omavanuste hulgas prii…?

Absoluutselt mitte! Ühikaelu oli tõesti jube, üks padu- või äkkjoomine järjest käis. Ma ei tahtnud neid sõpru solvata, aga… See lutikate värk häiris mind kõige rohkem.

Näitlejate «kutsehaigus» joomine pole sulle kunagi probleemiks saanud?

Ütlen laias laastus, et ei ole. Olen kõvasti viina võtnud küll. Eriti need kolm aastat enne, kui ma lavakasse sain. Mis seal Pärnus transa-ametis muud teha oli…

Sinu kursusevendade skaala ulatus juba 26aastasest, telediktorina kuulsast «elumehest» Jaak Tamlehest noorpoeet Juhan Viidinguni. Kumma järgi sa joondusid?

Meil oli suurepärane kursus. Paljud kas just juba valmis isiksused, aga kõik me olime väga erinevad. Siit kasvaski eluks kaasa tolerants teistsuguste maailmade suhtes. Arusaamine, et inimesed ongi erinevad. Juhaniga olime sõbrad.

Aga kursuseõdedest – kellesse olid armunud?

Äähh! Kõik olid toredad ja ilusad. Erilisi tiivaripsutusi mul seal ei olnud. Ei rohkem kui mõni süütu musu, mida pidudel ikka juhtub… Teisest kursusest peale elasin ju Enega – temaga kolisimegi siis Kadriorgu.

Ene Järvis – Põlvamaa tüdruk teatrikooli vanemalt kursuselt. Kuidas teil see armumise plaks käis?

Ma armusin… Armusin kohe. (Paus.)

Teatrikooli trepil, peol…?

See on fakt, et pärast minu teist kursust me elasime koos. Kadriorus, hiljem vähe aega ka Noorsooteatri ühikas. Kuni ma ostsin kooperatiivkorteri Lasnamäele.

Teatrileksikoni järgi olid teie abieluaastad 1976–84.

Jah, registreerisime vist alles 1980. Pulmapidu oli meil Põlvas – meist kumbki ei tahtnud seda teha, aga ämm seal korraldas. Olime vist Noorsooteatri külalisetendustega Põlvamaal ja peatusime sealses võõrastemajas. Väike jalapealt tehtud tähistamine meil oli – just nimelt rohkem teistele.

Miks see abielu otsa sai?

Nähh… Sest nii kui me abiellusime… Enne oli kõik suurepärane, aga nii kui templid passi lõime, hakkas viltu kiskuma…

Ja hiljem pole te kumbki ametlikult enam abiellunud?

Ei tea Ene kohta öelda. Ja minu isikliku elu jätame nüüd kõrvale…

Viienda lennu visiitkaart-lavastuses «Seitse venda» Panso sulle rolli ei andnudki?

Ei. Sest oli kaks paralleelset tükki, mul oli roll «Mikumärdis».

Pops?

Pops, jah.

Seegi polnudki kaugelt keskne osa. Õpetaja Panso lemmikute hulka sa ei kuulunud?

Pansoga… meil hästi ei klappinud, jah. Vist ma siis olin liiga isepäine. Polnud piisavalt «puhas leht» või «pehme savi», kellest näitlejat voolida… Aga, issand jumal, Panso – ta on-on-on üks suurimaid ja huvitavamaid isiksusi, kellega olen oma elus kokku puutunud… Ega see ei tähenda, et peab kohe klappima. Panso ise ka ei kippunud kellegagi liiga lähedalt suhtlema.

Teie lennust valis Panso suurema kamba enda juurde Draamateatrisse. Sina jäid Mikiverile Noorsooteatrisse…

Mikuga meil töö klappis absoluutselt! Ja hiljem Kaarin Raidiga – «Vihameistris» ja «Tulesüütajais»…

Su esimene nimiosa Noorsooteatris oli vene töölisnäidendis «Orpheus». See oli midagi võssotskilikku – protesti täis kitarriga poiss ühiselamus…

Selles näidendis oli, jah, natuke riigivastast sees. Ja Mikiver võttis mind peaossa, võib-olla sellepärast, et ma väheke laulsin ka… Võtsin sinna Tõnu Tepandi laulud, aga üht Võssotski platnoikat vist vilistasin ka…

Mikiveriga sobis, tema järel Noorsooteatri juhiks tulnud Komissaroviga ei sobinud…?

Absoluutselt, mitte ükski asi! (Torinal.)

Miks-miks? Mõne inimesega klapib, teisega mitte. Isegi kui tal tundub olevat sama väärtusteskaala kui sinul… ei pruugi klappida.

Nii läksidki 1980. aastal üle Vanalinnastuudio asutajaliikmeks?

Eino Baskin kutsus ja…

Aga milliste tähtede mõjul tekkis ühel Pärnu transapoisil näitlejaks saamise isu? Marlon Brandot ja James Deani Nõukogude ajal kinodes ei näidatud, sinu teatrikooli sisseastumise aastal jõudis ekraanile «Sõda ja rahu» Tihhonoviga peaosas…

Brandot ma vist korra kinos nägin… Teatrist teadsin vähe. Emaga olin Endlas mõne korra käinud. Aga ma ei olnud nagu plikad, kes lapsepõlvest peale kuskil näiteringis kaasa teevad. Kust, kurat, see huvi…?! Puht ime, et ma kõndisin Toompeale katsetele. Ju minus see vanematest oli, et mingisugune kõrgkooli paber peab sul taskus olema. Ja olin telekast näinud, kuidas Jaan Tooming lullasid luges – see jättis mulje, ja kuidas veel! Ja teatrikoolis tundsin, et ma olen õiges kohas, kui nägin Toominga «Suitsu-õhtut», mis ta meie vanema kursuse poistega tegi – minu suurimaid teatrielamusi tänaseni!

Praegu elad sa põhiliselt Pärnus. Oled tagasi oma vanemate kodus?

Mitte päris. See on mu sugulaste maja, kes pagesid siit kunagi sõja eest Rootsi.

Lasnamäe korteri müüsid ära?

Ei, kus ma siis Tallinnas tööd tehes oleksin!

Ruhnuga kokku on sul kolm elamist majandada…?

Õhhh, see on, jah, vahel täielik košmaar.

Kolleegid mäletavad, kuidas sa 1970-ndatel pidasid Lasnamäe korteris haruldast lemmiklooma, ahvi…

Jji-ahh, oma esimese naisega pidasin ma ahvi. Eks meil mingisugune teatrilabrakas jälle oli, ja kolleeg Enn Kraam kutsus kaasa – vastu hommikut maandusime ühte korterisse. Ja seal sadas üks meremees, ahv õlal, seltskonda sisse. Mäletan, minul ja Enel oli hetkega pidu otsas – kõik! Meile mõlemale meeldisid loomad. Nüüdki võtsin Pärnus jälle koera…

Noorsooteatri ühel lasteetendusel olid lapsed paar hamstrit saali lahti lasknud. Oli tükk tegemist neid pärast kinni püüda ja siis tekkis küsimus, mis nendega peale hakata. Võtsime endale, kuigi Ene tegelikult hirmsasti hiiri ja rotte kartis.

Kui aga tookord selgus, et meremees tahab ahvi müüa, ei mõelnud me pikalt…

Ja ahv elaski teil kodus kõrge eani?

Paraku ei. Ilmnes, et ta oli väga halvasti kasvatatud. Ikka ainult puuris või kusagil keti otsas – ja see oli jätnud oma jäljed. Me kodus lasime tal liikuda vabalt. Selleks tuli mul teda kõvasti dresseerida. Tualeti kasutamise sain talle selgeks. Aga kui ta siis kasvas… Muide, tema nimi oli Maki. Selgus, et isaslooma on paariliseta üpris võimatu pidada. Siis sõber Tepandi rääkis mulle – tema pidas rotti –, et tema oli laborist kuulnud, et üks kord kuus pritsitakse rottidele süstlaga laadung piiritust tagumikku, et suur sugutung taltuks.

Aga ahvi süstlaga pritsima ju ei hakka. Nii hakkasin talle kärakat andma. Algul väga head konjakit, mis oli tol ajal defitsiit ja üpris kulukas. Aga paar korda kuus andsin talle käraka sisse – nii et lõpuks leppis ta juba lihtsamate markidega. See väheke aitas, aga mitte päris lõpuni. Kui ta päris suguküpseks sai, ei kuulanud ta enam mu sõna. Tema huvi naiste vastu oli suurem… Kui meil külalisi käis, kõndis ta joonelt naiste juurde. Ja minu vastu tekkis tal mingi armukadedus. Ühesõnaga, tema tahtis olla peres suurem alfaisane. Kuni ühel päeval üritas ta mulle puuri pealt näkku hüpata. Sain pea eest tõmmata ja tema maandus vastu tugitooli leeni, nii et murdis lõualuu ära. Võtsin kohe takso, sõitsin loomaaeda arsti juurde. Seal öeldi, et klambreid me talle suhu siduda ei saa, ta kisuks need kohe ära – nii et põletik lööb paratamatult sisse, parem kohe ta piinad lõpetada… Mäletan, et see oli esimene kord, mil ma täismehena nutsin.

Kes teab, kui vana ta oli. Aga meil elas ta oma neli-viis aastat.

Oli algul lapse eest, aga lõpuks konkurent?

Ehh… (Naerab.) No lapse eest vaevalt.

 

Teil Enega lapsi polnud?

Ei olnud.

Sul hiljem?

Jätame...!

Su eraelu ei lõpe ju ahvi ja Ene Järvisega?

Hea küll. Ei mingeid agasid, jätame need isiklikud teemad.

Järeldasin su fraasist «esimese naisega», et on ka teine, kolmas…?

Jaa, neid on. Mitte palju, aga on olnud. Aga ju ma olen siis selline põikpäine elukas, kellega naised elatud ei saa.… Ah- ah-aa (lae poole).

Nagu Peeter Volkonski ja Anu Lamp oled sa ka näidendeid eesti keelde tõlkinud.

Ja Tõnu Oja! Ja tundub, et noortest on juba rohkem tulemas neid. Elu ja olud sunnivad – konkurents on ju hullumeelne noorte näitlejate seas. See on täitsa košmaar! Neid tuleb nii palju… Ja reeglina jääb ju andekaid isekaid näitlejaid kõrvale. Aga näitleja või kunstniku väärtus on just ka see, kui erinev ta teistest on.

On sulle takistuseks saanud, et oled mõne lavastaja jaoks liiga ise või üle mõtlev näitleja?

Kindlasti. Tugevalt oma maailmas elamine on alati komistuskivi. Neid lavastajaid, kes ootavad, et näitlejad vaataks, nokad laiali, mis kuldmune kõik neilt nüüd suust kukub – oh kui õige, näe, meie ise selle peale küll ei tulnud! – neid kubiseb Eesti teatrites.

Oled lolli lavastajaga konflikti läinud?

Oh, pidevalt… Eriti noores põlves, kui ma keevalisem olin ja end purju jõin ja…

Aga mulle ei meeldi su ütlemine «mõtlev näitleja». Ma olen targema näitleja poolt. Panso ütles, et tark näitleja suudab laval ka lolli mängida, kuid loll näitleja ei mängi iialgi tarka ära.

Koos kolleeg Marika Koroleviga asutasite te aasta eest oma Teater :D. Vaatasin – teie koduleheküljel valitseb praegu vaikus…

Ongi vaikus, aga me pole välja surnud! Erateatri tegemine on kallis asi, ilma kulka ja sponsorite toetuseta on seda võimatu teha. Aga nüüd on lootus, et suvel toome välja nelja mehe tüki. «Neljakesi paaris». See on Kanada näitekirjaniku Norm Forsteri komöödia «The Foursome», kus neli kolmkümmend aastat tagasi ärikooli lõpetanud sõpra kohtuvad kooli juubelil ja asuvad golfi mängima… Jõudes selleni, mis on elus tähtsam, äri või sõprus, ja kui palju võib valetada…

Ise tõlkisid, ise mängid…?

Tõlkisin, aga ei mängi. Lavastan. Mängivad Raivo Rüütel, Martin Veinmann, Egon Nuter ja Tõnu Oja…