Alustasite just tööd Peeter I käsitleva raamatu kallal, mis tähendab, et olete uurinud paljusid ajaloolisi dokumente. Eestis kinnitavad teatud ajaloolased, et mingeid vängeid vandesõnu tsaari ja tema naise kirjavahetuses küll pole. On see nii?

Vandumist pole neis kirjades kohe üldse. Kirjavahetus kestis rohkem kui kakskümmend aastat. See algas 1703. aastal, kui tulevane keisrinna – siis küll veel lihtsalt Marta Skvaronskaja – sai Peetri armukeseks. Meie päevini on säilinud 226 kirja ja seejuures on enamasti säilinud Peetri, mitte ta abikaasa kirjad.

Miks?

Vastus on lihtne. Katariina istus kodus ja ootas armastatut, kes kihutas mööda Euroopat ja Venemaad või siis sõdis. Kuna ta oli kirjaoskamatu, ei saanud Katariina ise neid kirju lugeda, aga hoidis alles. Ja võib öelda, et meie õnneks on nad alles, neis on talletunud palju infot, väljendusrikkalt ja kenasti sõnastatult.

Täpsustame nüüd: Peeter kirjutas väga väljendusrikkalt ja kenasti ning täiesti tsensuurselt?

Täpselt öeldes kasutab ta ühel korral sõna, mida ei peeta tänapäeval enam päris kirjakeelseks, aga see pole vandesõna. Ütlen selle sõna hiljem. Üldiselt paistab keiser neist kirjadest tavalise kuuma armastajana, hoolitseva mehe, tundelise isana. Peeter tunneb rõõmu laste sündimise üle ja leinab nende surmasid. Kirjutab lühidalt sõjategevusest, teatab kingitustest, mille saadab koos kirjadega, räägib oma tervisest.

Kas on tõsi, et Peeter kannatas juba noorest east raske haiguse käes?

Üsna kaua arvati, et ta suri süüfilisse. Isegi Lev Tolstoi nimetas teda „purjutajast süfiliitikuks“, kuid tegelikkuses kannatas ta kusejuhade takistuse käes. Mis selle põhjustas, on praegu raske öelda. Kindlalt on teada see, et esimene Vene keiser suri kohutavates valudes.

Veel räägutakse, et perioodiliselt tabasid teda krambihood?

Seda juhtus ja tihti. 10-aastaselt elas ta üle Streletsite mässu. Tema silme all lendasid piigid ja löödi maha hulk bojaare. Oli reaalne oht, et ka Peeter ja ta ema lüüakse maha. Peale seda üleelamist poisieas tekkisid tal närvidest tingitud krambid ja moondus ka nägu. Muide Katariina, olles tema kõrval, aitas tal sellest õudusest üle saada.

Mis moel siis?

Mälestuste kohaselt rahustas Peetrit Katariina hääle kõla. Ta võttis Peetri pea sülle, paitas ja kratsis seda pisut. See toimis Peetri peal maagiliselt: ta jäi paari minutiga magama. Et siis teda mitte äratada, hoidis Katrariina abikaasa pead oma rinnal, istudes sedasi isegi kaks-kolm tundi järjest. Sellise uinaku järel tõusis Peeter täiesti värske ja virgena.

Aga tuleme tagasi kirjavahetuse juurde. Just oma tervisest pajatades kasutas Peeter ehk seda ainukest mittetsensuurset sõna, millest ma rääkisin. Ühes kirjas tähendatakse: „Jumalale tänu, oleme terved, ainult vett kallati meile sisse nagu hobustele ja ega meil siin muud teha polegi, kui ainult kus.da.“

Oot-oot, miks tsaari sedasi joodeti?

Sel ajal ravimeid sisuliselt polnud. Haiguseid raviti kaanide, aadri laskmise, taimede, palvete ja veega, mida saadi tervendavateks peetud allikatest.

Selge, selle sõnaga Katariinat küll ei üllatada ei saanud, sest arvatavasti oli ta Peetri kuulsatel assambleedel nii mõndagi kuulnud. muide oma kirjades kutsus ta oma abikaasat matka-ks (Tänapäeval on sel sõnal naise reproduktiivsusega seotud tugev maik –toim)?

Jah, ei Peeter ega teda ümbritsevad inimesed hoidnud keelt hammaste taga. Selles pole muidugi midagi head. See võib küll tunduda imelik, kuid langeb kokku Peetri üldise poliitikaga. Tema meelest oli kõik, mis juhtus enne teda, halb. Polnud tööstust, armeed, laevastikku ega teadust jne. Peetri isa valitsemise ajal võidi krehvtise kõne eest kepihoope määrata või isegi vangi panna.

Tuleme tagasi teie küsimuse juurde sõnast matka, mida Peeter kasutas oma kirjades Katariinale. Sel oli selgel positiivne mõte. Vaadake Dahli sõnaraamatust – esimesed kaks selle sõna seletust on „naine“ ja „ema“. Oma kirjades Katariinale kasutab ta alati teie vormis pöördumisi.

Kõike arvestades nägi Peeter temas auväärset naist ja armastust, mis tähendab, et temas oli midagi erilist.