Vene keeles ei suuda ta tänaseni rääkida - Olga pole keelt, mida tema ema rääkis, kunagi armastanud. Vend Vladimiriga sai ta aga siiski kõik jutud aetud. "Mõistsime üksteist. Kui sõnad meelde ei tulnud, kasutasin käsi ja jalgu."

Oma emast rääkides tulevad Olgal praegugi pisarad silma. "Mul on sellest väga raske rääkida. Mul oli väike õde ka, kuid ta ei ela enam. Ta jäi ema ohvriks. Sama saatus oleks mindki tabanud, kui ma poleks kodust põgenenud," rääkis ta pisaratega võideldes. Olga sõnul vihkas ema väikesi lapsi. Eriti vastukarva olid talle just tütarlapsed.

Tänases päevas on naisel siiski ka midagi head - ta ootab pikisilmi suve, sest siis on lootust taas armastatud vennaga kohtuda. "Oleksin nõus juba homme sinna tagasi sõitma, kuid pean asja reaalselt vaatama. Tahan minna ja ruttu. Suvel ehk õnnestub."