Tippujuja Annika Saarnak on ka armuasjus pea ees vette hüpanud. Ta on tüdruk, kes ei jäänud ootama printsi valgel hobusel, vaid ratsutas talle ise vastu!
Kolmandat aastat Floridas elav Annika (21), kes on oma ülikoolile, University of Miami’le mitu märkimisväärset auhinda võitnud, naudib Eestimaa suve. Mõnusat olemist siin rikkuvat vaid sääsed.
Siiski on pisikesed vereimejad tühine nuhtlus, võrreldes rõõmuga, mida pakuvad talle sõbrad, perekond, kordaminekud, hea toit, telekas ja uneaeg! Annika ise leiab, et idüll Maarjamaa suves oleks täiuslik, kui ta leiaks veelgi enam aega tegelda oma hobi, ratsutamisega.
Edasi loe värskest Kroonikast
{poolik}
Sa kuulud Eesti naisujujate kõigi aegade Top 10sse — millist võitu oma senise karjääri jooksul pead kõige olulisemaks?
Pean oluliseks pääsemist poolfinaali Istanbuli EMil ja 100 meetri vabaujumise Eesti rekordit, kuid kui võitudest rääkida, siis on kõige rohkem meelde jäänud mu esimene pika raja Eesti meistritiitel 50 meetri liblikas. See oli mulle endale päris suur üllatus, kuna pidasin end vabastiili ujujaks ja liblikujumise distants oli võetud kõrvalalana.
Millal sa ujuma õppisid?
Ujuma õppisin nagu tavaline koolilaps kolmanda klassi kohustuslikes ujumistundides. Hiljem kutsus treener Heidi Kaasik mind trenni.
Mäletan, et juba noorena olin trennis väga konkureeriv ja tahtsin alati olla kiireim. Tihti olingi, aga miskipärast alati, kui võistlustele sõitsime, hakkasin kartma ja kunagi ei võitnud. Sellepärast mul ka väga noorest east medaleid ega karikaid ette näidata ei ole.
Kui võidud spordis välja arvad, siis mida pead oma suurimaks saavutuseks?
See on küll ka ujumisega seotud, kuid suurimaks saavutuseks pean iseseisvalt USAsse minemist ja seal hakkamasaamist. Praeguseks olen seal õppinud kolm aastat ja see on mind väga palju muutnud. Positiivselt. Olen suureks kasvanud.
Kus tunned end kindlamini — vees või maa peal?
Ütleks nii, et tunnen end kindlalt nii vees kui ka maal, aga kui peaksin valima, siis ikka maa peal. See, et veega hästi läbi saan, ei tähenda, et seal elada tahaksin. Kala on loodud vette ja inimene maa peale.
Oled sa kunagi vees abi vajanud?
Olen ühe korra. Käisin suvel veesuuskadega sõitmas — meil olid sellised vanad veesuusad, millega oli väga raske vee peale saada. Üritasin paar korda. Viimasel korral lasin pulgast lahti, kuid see kukkus kuidagi mulle jalgade vahele ja ma jäin vee alla, pea alaspidi kinni. Juht arvas, et üritan veel vee peale saada, ja sõitis tükk aega edasi, kuni taipas, et ma seal hoopis kinni olen. Nahk oli jalgadelt maas… Hetkeks ehmatas ära.
Oled sa armuasjades pea ees vette hüpanud?
Olen kindlasti. (Muigab.) Lihtsalt selles mõttes, et ega ma ootama ei ole jäänud, et mulle prints valgel hobusel vastu tuleks! Arvan, et armuasjades peaks suhe olema võrdne. Mõlemad peavad pingutama, et suhe toimiks.
Kui peaksid suhtes oma mõistust ja tundeid jagama saja protsendi piires, siis kuidas need jaguneksid?
Ilmselt 50:50.
Oleksid sa valmis olema mehega, kes on välimuselt kaugel isegi keskpärasest vormist, kuid erudeeritud, vaimukas ja sisemiselt ilus?
Ilmselt oleks, aga õnneks on mul vormis ja sisemiselt ilus poiss-sõber olemas.
Oled kunagi olnud armunud mõnda meesujujasse kõrvalrajal või kellessegi spordiilmast — nagu näiteks viiekordsesse olümpiavõitjasse, austraallasest ujujasse Ian James Thorpe’i?
Ei ole. Selleks ajaks, kui tiitlivõistlustel käima hakkasin ja neid «staare» oma silmaga nägin, oli mul juba poiss-sõber olemas. Olen praegugi temasse armunud.
On temagi seotud kuidagi sinu alaga?
Ta on, jah, ka ujuja. Martti Aljand (22aastane noormees, kellele kuulub mitu Eesti rekordit ujumises. Ka Martti õed Berit ja Triin on ujujad – toim.).
Me oleme koos juba neli aastat, juba enne Ameerikasse minemist. Ka tema õpib USAs, Californias majanduspoliitikat. Meil on küll vahet viis tundi lennusõitu, aga oleme teineteisele ikka lähemal, kui üks oleks Eestis ja teine USAs — käime seal teineteisel külas.
Kuidas tutvusite?
Me käisime samas klubis, TOP ujumisklubis, nii et juba sealt tundsime üksteist.
Mis sind temas võlus?
(Muigab.) Me olime trennis kaua aega koos olnud ja meie suhe... Lihtsalt suht loomulikult tuli see, ei olnudki otsustavaks see üks kindel asi.
Mida sa mehes kõige enam hindad?
Hindan, et mees oleks aus, enesekindel, positiivse ellusuhtumisega ning et tal oleks hea huumorisoon. Hea välimus on muidugi boonus.
Millistest tõekspidamistest sa oma elus lähtud?
Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks. Iga heategu saab vastutasu ning tekitab rõõmu. Õnnelik inimene naudib oma elu ning teeb ka end ümbritsevad inimesed õnnelikuks.
Milline on sulle parim viis pingeid maandada ja lõõgastuda?
Tavaliselt, kui mul on pingeid, pean lihtsalt veidi omaette olema ja läbi mõtlema, kui suur on probleem ja kas selle pärast on mõtet üldse muretseda. Kui on, üritan lahendust leida.
Kolm tähtsamat asja sinu elus?
Need on kahtlemata õnnetunne, sõbrad ja tervis!
Kuidas sisustad vaba aega, kuidas eelistad pidutseda?
Mulle meeldib filme vaadata, rannas käia, poodides käia, sõpradega niisama jutustada. Ega ma väga pidutseja tüüp ei ole. Vahest ikka saab väljas käidud, kui on suured sündmused, aga üldiselt olen rahulikumat tüüpi inimene.
Sinu lemmikbrändid rõivaste, ehete hulgas?
Mulle meeldib Nike, O’Neal, Guess, Forever 21, H&M. Üldiselt mulle väga firma siiski ei loe. Kui ese on ilus ja sobib, ostan ära.
Raha kulutad vastavalt vajadusele või võimalustele?
Enamasti vajadusele, kuna olen ikkagi ju tudeng ja ise raha ei teeni. Aga teinekord on lihtsalt selline tunne, et tahaks midagi, mida eriti vaja ei ole. Siis ikka ostan ära. Mõned väiksed asjad võivad tuua nii palju rõõmu, et need on seda kulutamist väärt.
Millise elukogemuse Miami Ülikoolist lisaks koolitarkusele kaasa tood?
Elades täiesti teistsuguses kultuuris, olen õppinud rohkem hindama Eestit ja kõike seda, mis mind sellega seob. Kunagi tundus, et Ameerika on võimaluste maa ja elu on seal hea. Seda ta kindlasti ongi, aga Eestis on palju väikseid asju, mis nüüdseks väga suured tunduvad ja mida olen hindama õppinud. Näiteks eesti toit. Samuti olen väga palju õppinud, mismoodi ükskõik missugune tiim töötab ja kuidas töötada ühise eesmärgi nimel. Kui Euroopas tundub ujumine väga individuaalne ja iga ujuja tahab eelkõige, et temal hästi läheks, siis USAs olen õppinud, et ka ujumine on tiimisport — ning tiim on vaid nii tugev, kui on selle nõrgim lüli.
