VIDEO | Pilguheit Kroonika tegijatele: kelle käe all sünnivad kõik need lood?


Kõik tunnevad lettidelt kollaste tähtede järgi Kroonika ajakirja. Enne kui avame, teame, et seal on oodata draamat, raha, kuulsust ja kõmu, vähe aga teame, kes need lood sinna kirjutas. Värskenduskuuri läbinud Kroonika ilmumise puhul valgustame lugejaidki veidi.

Toimetusse astudes on näha süvenenud inimesi. Nii mõnelgi naisel on laua all paar kontsakingi. Nurgas ripub pikk tumesinine kleit. Pole palju töökohti, kus hädaolukorra vahenditeks on kleit ja kontsakingad. "Soovitan tuua vähemalt ühe pintsaku, millega vajadusel kiiresti oma välimust formaalsemaks muuta, kui on vaja kuskile joosta," ütleb oma õpetussõnad Kroonika veebijuht Merje Merdik. Selline on elu Kroonika toimetuses. Iga uus päev võib viia mõne kuulsusega lõunale või õhtul üritusele reportaaži tegema.

Kroonika toimetuses on 11 ajakirjaniku, kes toovad tavainimeseni meelelahutusmaailmas toimuva. Ilusate naiste keskel on ka nahktagidega karmi välimusega mehed, kellega koos luuakse just õige tasakaal. Kuigi paljud võivad väita, et neid ei huvita, kes kellega käib, kes kellest lahku läks või kes saab kellega lapse, siis näitavad lugejanumbrid midagi muud.

Esimene Kroonika ilmus 23 aastat tagasi. Jaanus Hämarsoo esimene lugu Kroonikas avaldati 1. aprillil 1996. aastal ehk kolm kuud hiljem esimese numbri ilmumisest ja artikleid kirjutab ta tänase päevani. "Kui aastate eest kutsuti mind Arterisse, ütles toonane Postimehe peatoimetaja, et tee ikka samasuguseid intervjuusid edasi nagu sa teed Kroonikas, aga kirjutame selle intervjuu lead´i lihtsalt konservatiivsema," ütles Hämarsoo, et tegelikult ei ole täna enam suurt vahet, millises väljaandes sa töötad.

Kroonika on muutunud ajas koos oma lugejatega. "Kui 2000ndate aastate alguses oli tohutu töövõit see, kui keegi julges tunnistada, et äkki ta joob ja suitsetab kohati liiga palju või et tal on stress. Täna on inimesed neis asjus avameelsemad, ei häbene asju tunnistada – sellest on saanud normaalsus. Ja see ongi normaalne," ütles Härmasoo.

Pärast Publiku ja Kroonika liitmist on loodud paber ajakirja kõrvale ka veeb. Suurim erinevus on kiirus. Kui ajakirja tuleb postkasti kord nädalas, siis veebis ilmuvad lood igapäevaselt. Vähemoluline ei ole ka teemade valdkond. Kui paberversioonist saab lugeda pigem kodumaiseid uudiseid ja skandaale, siis veebis hoitakse silma peal ka maailmastaaride tegemisel.

Toimetuses on nimekirjad olulisematest sündmustest. Kes kuna sünnitab, kuna keegi kohtus on. Veebireporterid Merilin Mölder ja Lysandra Steinberg naljatavad omavahel, et kui kuningliku beebi sünnist saadakse teada keset tänavat, siis võtavad nad sealsamas arvuti lahti ja teevad ruttu uudise. See annab aimu, kui oluline on veebis kiirus. Otsuseid tuleb võtta vastu sekunditega samal ajal kui paberisse saad teha lugusid mitu päeva.

Ei ole saladus, et kõige enam müüvad skandaalid ja konfliktid. "Mõni aasta on olnud ka selline, kus ei olegi olnud kolmapäeva, kus ei oleks pidanud kartma advokaadi kirja, millega takistatakse artikli jõudmine trükki. Aga see on ajakirjaniku igapäev ja kuna Kroonika kirjutab tuntud inimeste eraelust, on probleemid ja kitsaskohad sellesse väljaandesse sisse kirjutatud," ütles Kroonika ajakirjanik Kairit Tsäro.

Sageli peavad ajakirjanikud seisma eetiliste dilemmade ees. Kui kommentaarium kubiseb rünnakutest ajakirjanike vastu, miks nad sorgivad teiste inimeste eludes, siis kogenud Kroonika ajakirjanikud näevad, et inimesi huvitab just kõige enam lahutused, surm, raha, sünnid ja skandaalid. Paljud toimetuses ohkavad mitu korda enne kui peavad tõstma toru, et küsida kuulsuselt, kas ta on rase või läks lahku oma elukaaslasest. Inimlikult saab ju aru, et allikale võib olla antud teemakäsitlus raske.

Veebijuht Merje Merdik mäletab hästi, kuidas ta pidi aastaid tagasi kajastama ühe armastatud avaliku elu tegelase joobes auto juhtimise juhtumit. Kuna ta oli tema jaoks alati olnud ütlemata sümpaatne ja igati eeskujulik kodanik, hea näitleja ja meeldiv persoon, oli emotsionaalselt keeruline mõelda välja oma pöördumist. "Mäletan, et mõtlesin, et see on sama ebamugav kui süüdistada Leopoldi varguses - kõigi sõber ja ütlemata tore ja nüüd järsku pead sina olema see, kes kogu tema senise ilusa kuvandi rikub," ütles Merdik.

Kroonikas on kindlasti palju ka meeldejäävaid hetki. Kes ei mäletaks, kuidas Anu Saagim piimavannis oli? Ajakirjanikega rääkides selgub, et kõige enam mäletatakse just neid kordi, kui saadi mõne kuulsusega jutule, et nad annaks eksklusiivselt intervjuu. Jaanus meenutab, kuidas Evelin Ilves andis oma esimese intervjuu presidendiprouana just talle. "Kroonika töökogemus rikastab, sest igast staarist saab ajakirjaniku jaoks lihtne inimene, sest kui sa intervjueerid, siis sa räägid inimese, mitte staariga ja see ongi selle töö juures kõige põnevam, et inimesed räägivad vesteldes asju, mida nad tihi ka oma lähedastele ei usalda," ütles Kairit.

Kroonikaga on taas liitunud ka kunagine peatoimetaja Ingrid Veidenberg, kes juhib paralleelselt ka Eesti Päevalehe laupäevalehte LP, ta tunnistab, et vahepeal on kogutud mõtteid ja ideid, et jätkata sealt kus ta kunagi pooleli jäi. "Kaks kolmandikku toimetusest on mu enda tööle võetud head kolleegid, kes on hoidnud ajakirja taset sedavõrd kõrgel, et Kroonika on juba 23 aastat Eesti suurim ja loetuim ajakiri. Seda juhtida on au ja privileeg."