Osalesite tõsielusarja "Puhkus Mehhikos" teises hooajas. Meieni pole need osad veel jõudnud, seetõttu ei tea me, mis Teiega seal juhtus. Seega alustaks sellest, kuidas Te üldse projekti sattusite?

Osalesin esmalt Tallinna castingul, see oli tagasihoidlik ja sinna tuli väga vähe inimesi. Võeti mind ja veel kaks tüdrukut ja kõik see tundus rohkem nagu naljategemine. Aga edasi saadeti meid juba Moskvasse ja seal oli kõik lausa ebareaalne: umbes 800 osalist, produtsendid ja mõned varasemad osalised. Kui Tallinnas tehti ainult mingi väike videolõiguke, siis Moskvas oli vaja juba end paremast küljest näidata, olid intervjuud ja tegelikult mulle anti üsna peatselt teada, et pääsen edasi. See oli minu jaoks väga ootamatu, kuna eeldasin, et otsustusprotsess kestab vähemalt 10 päeva, aga mulle teatati lausa järgmisel päeval, et paki asjad, sa sõidad Mehhikosse. Ma olin šokis.

Aga miks Te läksite üldse proovima? Mis oli ajendiks?

Lihtsalt niisama...ausalt, lihtsalt niisama. Ma ei uskunud esiteks üldse, et sinna pääsen. Mul oli põnev jälgida, kuidas sellise saate tegemine käib ja mida küsima hakatakse.

Algusest peale oli kõigile teada, et Teil on elukaaslane olemas. Aga selle seriaali eesmärk on ju luua isiklikke suhteid. Juhtus Teil kellegagi midagi sellist?

Ei, mul olid kõigiga üksnes tavalised, inimlikud sõbrasuhted.

Läksite siis raha pärast sinna? Mingeid summasid seal teadupärast ju jagatakse...

Alguses mõtlesin jah rahale, aga kui kohale jõudsin, ununes kõik. Ma tõesti keskendusin puhkamisele. Mul oli lisaks veel see mure, et töölt ei tahetud eriti ära lasta ja ma kartsin ka oma eksamite pärast ja pidevalt oli meeles, et pean varsti tagasi koju tulema, mistõttu ei saanud kordagi lõplikult pingest vabaneda.

Reality-show'd üldiselt ja eriti see konkreetne projekt kannab väga skandaalset mainet. Tuli Teil seal mingeid skandaale ette?

Minu hooaega sattusid üsna rahulikud inimesed võrreldes varasematega. Kuid üldiselt mulle tundub, et kui ühed ja samad võõrad inimesed liiga kaua ühe katuse all elavad, siis hakkab endal "katus sõitma". Tekib mingi kiivus, armukadedus, õelutsemine...ma kartsin seda momenti väga ja otsustasin, et kohe kui midagi säärast tekkima hakkab, siis tõmban minema.

Ja juhtuski nii? Või mille tõttu lahkuda tuli?

Lahkusin, kuna igatsesin koju. Seal on väga julm olukord selles osas, et side koduga oli täielikult katkenud. Üks kord nädalas saad kirja ja see on kõik! Aga minul olid kodus ju suhted, vanemad ja kõik see oli väga raske ja häiris tohutult. Oli küll väga lahe ja vinge puhkus, aga...

Mis seal siis on nii lahedat ja vinget oli? Mingid üritused? Meie seda ju ei tea, vot on põnev!

Seal oli kõik huvitav. Elutingimused olid jube lahedad, ülisuur villa, ülimaitsvalt anti süüa, pidevalt toimuvad igasugused võistlused auhinnaraha suurendamise nimel, kõik see oli põnev.

Kas kulutasite rohkem kui võitsite?

Ma tegelikult ei kulutanud sentigi, sest ma ei võitnud sentigi. Sain vaid tasuta puhkuse, kuna kogu mu elamine maksti kinni.

Kuidas elukaaslane uudise vastu võttis? Noh, et Teil on vaja teadmata ajaks kodust lahkuda?

Oi, mu elukaaslane ei armasta, kui temast räägitakse...muidugi talle kaugeltki ei meeldinud see, et ma lähen, aga selgitasin ära, et see võib olla mu elu esimene ja viimane võimalus milleski sellises osaleda. Ta sai aru, uskus ja ma loodan, et ta väga ei pahandanud.

Selles projektis filmitakse pidevalt kõigi osaliste elu ja varjatud kaamerate silme all juhtub pidevalt midagi. Tuli Teil midagi säärast ette, mida hiljem kahetseda ja häbeneda?

Muidugi tuli! Tõsi, ega ma millegi väga hirmsaga hakkama ei saanud. Noh, et oleks hirmus häbi, aga jah, lubasin endale vahel natuke liiga palju vabadust, kuritarvitasin pisut ülemäära alkoholi...nojah.

Kas praegu tagantjärele mõelda, kas läheksite uuesti mõnda tõsielusarja?

Jah, 100% läheks. Olen nüüd vaba neiu ja saaksin täielikult lõdvestuda.

Kuidas Teie elu pärast show'd muutus?

Esmalt ujutati mind sotsiaalmeedias kirjadega üle ja inimesed hakkasid tänaval ära tundma. Otsustasin sellega niimodi toime tulla, et muutsin imidžit ja värvisin juukseid. Nüüd teavad mind vaid need, kes teadma peavad. Enne seda juhtus aga koguaeg näiteks nii, et läksin kuhugi sööma ja inimesed ümberringi märkasid, kasutasid valjusti omavahel vestledes lausa minu väljendeid, oli ka neid, kes juurde ja uurisid, et kuidas siis oli saates olla ja see tõesti olen mina.

Mis "Puhkus Mehhikos" televaatajale varjatuks jäi? Kas inimesed kaamera ees käituvad teisiti kui kaadriväliselt?

Ei. Selles projektis puudub võimalus kaameraväliselt elada, sest asja kogu point on elada oma elu televaatajate ees. Mitte midagi ei tohtinud enda teada jätta, isegi omaette vannituppa nutma minna ei tohtinud, ka seal on kaamerad. Kõik pidi olema koguaeg kõigile näha, mis su sisimas toimub.

Kas Teile ei tundu, et säärane emotsioonide ekshibitsionism pole kuigi kasulik ja pigem oleks tasunud oma tundeid varjul hoida?

Ei. Selles projektis oli minu jaoks kõige olulisem jääda iseendaks. Paljud sealsed osalejad ei suutnud seda ja püüdsid teeselda. Mul õnnestus jääda iseendaks. Mitte midagi ei teeselnud, mitte midagi ei varjanud.