Nimelt kui Nicole oli 14-aastane, sai ta isa uue töökoha ning pidi tööd tegema kodust. Kuna Chloe oli aktiivne koerake ja haukus pidevalt, andis isa koera ära kohalikku varjupaika.

Seitse aastat pärast seda, kui Nicole oli juba abielunaine ja ema, otsustas ta, et on õige aeg koer võtta. Naine pöördus varjupaika ning leidis sealt eaka koera, kes kodu otsis. Kuna kutsa nägi väga Chloe moodi välja ja Nicole oli terve see aeg oma koera meeletult igatsenud, otsustas naine just talle kodu pakkuda.

Imelikul kombel oli ka selle koerakese nimi Chloe ja kuna kokkusattumus oli suur, otsustas Nicole järele uurida, kas krantsil ka kiip on. Tuli välja, et koeral oli tõepoolest kiip, millel ka kirjas, et tegemist ongi sama koeraga, kellest ta lapsepõlves ilma jäi.

Nicole ja Chloe on suurimad sõbrad ning naine on lubanud koera eest tema elupäevade lõpuni rõõmsalt hoolitseda.